Reede, 23. märts 2018

KAS TE OLETE IKKA KAINE

Kuhu kadus minu kasvuhoone?
Kas te olete kaine? 
Kellel üldse peaks olema vaja üht kasvuhoonet?

Kolme "K" küsimuse vastused on mu tänane jututeema.

         ¿?                                      ¿?                                    ¿?

Aastaid tagasi, ühel augustikuu viimasel päeval,  
oli mul plaan minna aeda ema juurest toodud 
lillejuurikaid istutama.
Haarasin seina äärest juurikakoti ja kastekannu ning sammusin tahaaeda. 
Miski häiris kohutavalt mu vaadet, 
midagi oli totaalselt valesti! 
Sekundi murdosa olin segaduses, vaagisin ülehelikiirusel peas oma ajukäärude vahel,
 et mis mind häirib, 
kui järsku toimus mu hallrakkudes arusaamise plahvatus. 
KASVUHOONE!!!.
 Kus on minu kasvuhoone? Kasvuhoone, mille mulle kallis kaasa juubeliks kinkis! 
Oot-oot, olen ma lolliks läinud, näen ma hallukaid või 
on see siiski päriselt?

Kõndisin Elutööpeenra ja Tõelise Argipäeva  peenra vahelisel muruplatsil edasi-tagasi, kus pidi olema mõni aeg tagasi kokkupandud kasvuhoone raam. 

Aga seda ei olnud, no ei olnud ja emalt laenatud aiakäru oli ka jalga lasknud. Kasvuhoone raamile toetatud labidas ja hark olid ilusti murule pikali asetatud, aga muust ei kippu ega kõppu.

Tormasin kiiruga tuppa, haarasin telefoni ja helistasin politseisse. Minu jutu lõpetuseks kostis telefonitorust vaid pikk vaikus, siis alla surutud naer ja lõpuks küsimus:
 "Proua, kas te olete ikka kaine?"
Nüüd olin mina nagu puuga pähe saanud ja ei osanud musta ega valget kosta. 
Kõnevõime taastudes olin vägagi kindel, et  ma pole joonud ja ma üldse ei joo. 
Ei, ma ei tarvita mingeid aineid ja mind ei ole hulluks diagnoositud, 
aga ma kohe lähen kui mind tõsiselt ei võeta! 
Millegipärast ei tahetud minuga enam rohkem kõnelda.
Jõllitasin imestunult undavat telefonitoru ja 
vajusin voodile istuli. 
Aga eesti naine ei jäta jonni, isegi siis kui politsei arvab, et järjekordne hull on parandusasutusest plehku pannud või tehakse lihtsalt lolli nalja.
Helistasin Härra Abikaasale, kes just sel öösel oli läinud Eestimaa teise otsa. 
Sel ajal töötas ta ametikohal, kes tegi politseiga palju koostööd ja tema sõnades polnud vaja kahelda.

Tunni aja pärast oli politseiauto mu värava taga ja 
algas uurimistegevus. 
Ühiselt avastasime, et naabrite võrkaed oli puruks lõigatud, kõveraks painutatud, nii et käru sealt koos kasvuhoone alumiiniumkarkassiga läbi mahuks.

Hiljem leiti ka varas üles. Raportist selgus, et üks vangist vabanenu, kelle selg "hirmus haige", tegi igal hommikul vanal raudteetammil oma hommikujooksu. Ühel varajasel tunnil olla alumiiniumile langenud päikesekiir ta silmi pimestanud ja tal tärganud tema maailma päästev idee, et see oleks mõtekas pihta panna. 
Tulnud siis ühel ööl minu aeda, kaasas tööriistad. 
Kruvis paari tunniga karkassi lahti, ladus kärule ja aidaa minema. Hiljem oli ta need kõveraks painutanud, suurtesse kilekottidesse toppinud, vahele kaalu kasvatamiseks kive ladunud ja metallikokkuostu viinud. 
Temale mõneks ajaks joomaraha, 
aga mulle vaid kurbus ja viha.

¿?                               ¿?                                  ¿?

Nüüd aastaid hiljem on seda lugu naljakas meenutada, aga kasvuhoonet pole mul endiselt.
Aga soov seda saada on kasvanud närivaks ja kuidagi emotsionaalselt vajalikuks, et rahulduks mu aedniku katsetamishing ja sisemine rõõm.

Kui ma algklassilaps olin ja mul oli suur soov teha aedniku karjääri, siis andis ema mulle meie vana kilekasvuhoone ja mõned tomatitaimed. See oli minu mängumaa, võisin seal oma äranägemise järgi katsetada. Suve lõpuks sain ka väikese tomatisaagi ja hulgaliselt maltsaseemneid, sest suureks ja võimsaks sirgunud malts oli palju ägedam katseeksemplar, kui vana tuttav tomat ;)

Tänasel päeval ostan huvitavaid seemneid ning vahel  uusi taimi  ja tassin need emale, kellel on suur  kasvuhoone ja kes on nõus mu katsealuseid üüriliseks võtma.
Aga ema on juba 88- aastat vana ja kuigi meil on pikaealisuse geen, ei luba mu südametunnistus oma taimehullusega  eakat ema piinata.


Kuid kevadeti panen ikka seemneid kastidesse ja topin aknalauad igasugust staffi täis. 
Füüsalid, luffa ehk käsnkõrvits, erinevad lilletaimed, mustjaspunased kobartomatid jne.


Kuid bataat peab ilmselt ootama oma valitsemisaega.


Lukustan kõrvad abikaasa vigina peale, kui ta arvustab minu maltsamajandust.


Küll ükskord sünnib ime ja ma saan oma kasvuhoone. Just sellise, mis sobib minu aeda. 



Mingil ajal oli mul suur soov saada kuppelkasvuhoone omanikuks, aga kuigi tema omadused tundusid nii üüüber head, on selle eest makstav hind üle mõistuse ja kuidagi ei käinud seda otsustavat klõpsu mu peas. 
Ma ei suutnud seda ufot kuhugi oma aias sobitada.


Nüüd leidsin sellise aiapaviljoni tüüpi - Vitavia Sirius. See sobiks minu aeda oma stiililt nagu valatud, aga jälle see kõrge hind ja tegelikult teevad mind murelikuks kahe katuse kokkupuute nurgad. 

Kuna me maja on samasuguse katusega, siis tean milline lumelasu sinna koguneb, osutades katusele kaaluka raskuse.
(Pilt on võetud www.vitavia.ee lehelt)


Veel jäi mulle silma Saturn tüüpi kasvuhoone. 
Seegi oleks väga kena, eriti selle pisut idamaine kuju. 
Eriliselt võluvad mind katusekumerus ja katuseharja kaunistused. 


(Pilt on võetud www.vitavia.ee lehelt)

Vahel manan silme ette kuidas ma astun terrassile ja hopsti olen kasvuhoones, et napsata sealt maitserohelist ja 
värsket kodumaist  tomatit või kurki.


Minu betoonkujude ja laternamajanduse ning aiastiili juurde sobituks see vägagi.



Kunagi, kui vana maja küttekolded said lammutatud, kogusin kõik korralikud tellised kokku ikka mõttega, et neist saaks kasvuhoonele toreda põranda.

Oma kõduussi väikefarmi tahaks ka kasvuhoonesse laiendada. Praegu on mul toanurgas ameeriklased oma korrusmaja süsteemis, 
aga pean plaani ka vene kõduõgardeid võtta. 
Kuid nende elamispaiga kavatsen ise ehitada youtubest kogutud tarkuse abil.

Mind ammu häirib mõtteviis, et me võtame loodusest nii palju ja kasutame seda enda heaolu suurendamiseks, 
aga  tagasi anname vähe. 
Sellepärast ka kõduussid, kes söövad köögijäätmeid. 
Parem toidan neid kui kompostikastis sorteerivaid vareseid.

Seni kuni mul ei ole veel oma kasvuhoonet, 
istun oma Heade Mõtete Platsil ja 
nõiun tulest bingovõitu või palgakõrgendust.











Teisipäev, 20. märts 2018

KEVADISED MÄRGID

Sulab ja sajab, miskit jama. 
Hommikuti kraabin veel endiselt autot jää ja lume alt, kuigi kõrvu on lukustamas juba lindude kevadised laulud. Lühikesed seelikud on veel ontlikult kapis, aga isased kassid piiravad juba meie kassiplikasid. Käivad oma maa-alasid märgistamas või peavad karvarohkeid madinaid akende all.




   Õhus on kevadet.
Avastasin talve viimastel nädalatel lapsepõlverõõmud. Tõukekelgu sport. Kõigepealt jõulised pingutused juba sulanud asfaldil, et jõuda metsa vahele, kus siis ulja poognaga pekikihte sai sulatama. 
No vähemalt varjud said sihvakama kuju.





Aias on vaikus. Mitte üks õienupp.
 Üks tõeline jäälind oli maandunud okstele ja vahtis pingsalt kas kivide vahel miskit hõrku ka juba liigub. 
Aga ei! ja nii ta sinna jäätunult jäigi.




Oleme kevade ootel!