Reede, 11. mai 2018

TULEB LASTA MINNA

Mulle ei ole vist veel täielikult kohale jõudnud tänahommikune uudis.
Uudis, mis ei üllatanud. 
Selle uudise tulemine oli lihtsalt aja küsimus. 

Kuid kui hommikul telefon helises ja mu vana ema ütles, et tal on surma uudiseid, siis ma teadsin kohe kellest jutt.
Eile, kui oli taevaminemispüha, lahkus mu noorepõlve sõber
Pea 5 kuud tagasi juhtus ühel öösel autoõnnetus. Ei, ei olnud purjus, ei olnud kiirust, olid vaid väga segased asjaolud. 
Sellest hetkest oli olemas vaid ainult ta füüsiline keha, muu oli kusagil kaugel kuhu keegi ei ulatunud.  Kõik.
Tuleb lasta minna.

Päeva sahmimise lõpetuseks võtsin aja, et teha ring ümber meie tehisjärve ja nautida seda meeletut ilu ja pisut mõelda. Selgitada endale, et vahel on minemine parim lahendus.





Surm ei küsi, kas tahad nüüd minna
vaid tuleb ja teeb oma tiiru.
Ta nõuab sult sinu hinge hinna
nüüd on kõik, ei oota ta viivu.

Kõik, mis tegid jäi siia
pole vaja sul midagi sinna
Pole vaja sul midagi kaasa viia
lase lihtsalt nüüd oma hingel minna.

Neljapäev, 3. mai 2018

JUUBILARILE SELJA SIRGENDAJA

Pärast valla poolt tekitatud segaseid poliitilisi "geniaalsusi" ja kogukondliku vastuhaku ilminguid, saabus rahu mõisakooliõuele ehk siis minu töökohale. 
Praeguseks hetkeks on nii kirjutav kui ka pilti näitav ajakirjandus huvi meie vastu kaotanud ja me ise ka ei kutsu neid hetkel appi ;) 

Härra Direktori suur juubel pole ju koht, kus võiks oma erimeelsusi  koolipoliitikast väljendada, vaid tunda rõõmu, et me oleme olemas ja läheme vapralt pea püsti edasi.

Mida kinkida väärikas eas ülemusele? Kollektiivi poolt puidust kikilips ja eraviisiliselt kõiksugu vihjeid tema bioloogi haridusele ja kollektiivi juhile.





Mina panin oma kingituse valmima juba sügisel: mustad tikrid, suhkur ja 
paras ports alkoholi. 
Üks hea magusa mekiga naps kulub vahel marjaks ära. 













Sildi tekstiidee sündis hetke 
asjaolude käigus. 


Ja kuidas sa pidusse juba näidatud kleidiga lähed ;) 
Uus kleidike ootaski just oma suurepärast hetke.
Millalgi sügisel sai taaskasutusest üks ilus sinine riideese soetatud - maksis terve euri.
Pitse heegeldasime kaheksandikega võidu, nööbid tuli erksamaks vahetada, aga kõige suurem mure oli uue vöö soetamine. Lõpuks sain ühest kaubanduskeskusest, 
maksin ränga raha ühe jupikese "pihanööri" eest.
Aga parim point on see, et miks mul üldse oli 
sinist kleiti vaja?
Sest kunagi kinkis mulle üks ehtemeistrist töökaaslane oranžid pärlid, vat nii. 
Aga täna ma neid ei kandnud, 
sest olulisemad olid hoopis jalanõud.







Sest täna oli kanna kahte eri värvi kinga päev. 
Lapsed olid küll koolis jahmunud, et õps on vist midagi sassi ajanud, aga pärast selgitusi soovis nii mõnigi noorhärra oma tennised ära värvida. 
Nii, et sorri, lapsevanemad, kui nii läks!


 Õhtupoolikul oli veel toredaid üllatusi.
Käisime Pesamunaga maakonna kunstitööde 
näituse lõpetamisel. 
Tema töö "Eesti geenid" pälvis 7.-9. klassi arvestuses 
2.-3. koha ja külastajate eripreemia. 
On hea tunda, et midagi mu heast geenimaterjalist on 
talle edasi läinud. 
Õnneks polnud see mu "imepärane" lauluhääl, 
vaid hea ning täpne silm ja käsi.