Kolmapäev, 3. aprill 2019

KUI SA KASVATAD LUFFAT...

... siis pead varuma kannatust.
Seda läheb eriti vaja siis, kui ootad taimede tärkamist. See võtab aega.


Panin enda seemned kolmeks päevaks likku u 23. märtsil. 
Ilma seemneid leotamata on taimede tärkamine kahtlane üritus.

Proovisin ühel kuival seemnel kesta otsa kõige pealt hammastega lahti naksata-seemneke ei teinud teist nägugi, vaid minu hambad said pisut haiget. 
Siis torkisin teda niidiharutaja otsaga, ei miskit, v.a. üks torgitud sõrm. 
Lõpuks võtsin kõige suurema kööginoa ja nüsisin sellega. Sain miski tüki maha nüsitud. Nii, et ikkagi tuleb leotada seda kivikõva seemnekest.

28. märtsiks oli 16 seemnest tõusnud 2, hiljem veel kaks.
Mind valdas paanika, et kuhu kadusid teised seemned. Sorkisin kolmnurga otsaga mullas ja mudisin mulda näppude vahel. Ei midagi. Mis mõttes, need ei saanud ju ära mädaneda. Panin igaks juhuks suure peotäie veel ligunema, ise kirusin abikaasat, 
et too mulle telefoni seda luubi äppi ei laadinud. 
Süda ei andnud rahu, et need kuradi seemned ei saanud ju ära mädaneda. Sättisin prilli ninale, panin telefoni taskulambi põlemea (keset keskpäevast valgust ;) Kaevusin sügavamale ja voilaa, nägin rohelist idu peaaegu poti põhjas. 
Ristisin nad kaevurseemneteks ja otsustasin, et pole vaja iga päev neid vahtimas käia. Kannatust, ikka kannatust. Nädala jagu on nad potis istunud ja läheb veel aega.

 Muidugi meenus mulle hiljem see tagantjärele tarkus, et pärast leotamist võiks neil kestaotsad kergel pigistades lahti naksata. Olgu, olen kannatlik.

Eelmisel aastal oli mul aegade hämarusest vaid kolm seemet järel. Sain kaks taime.

Kuna eelmisel kevadel ei õnnestunud mul kasvuhoonet soetada, siis viisin nad ema kasvuhoonesse asumisele. Olen välismaistest videotest näinud, et kasvatatakse kasvuhoones nõudes, aga ma olen ikka seda meelt, 
et maapinnal on nende juurikatel rohkem ruumi. 
Sättisin  ka nöörid neile tugedeks. Tahavad ikka väga ronida. 


Esimesi õisi käisin igapäevaselt jahtimas.



Suve lõpuks olid taimed ikka no mitme setme meetri pikkused, ronisid lae all mööda nööre. Lõikasin ära ka mõned külgvõsud. Ei oska isegi kommenteerida, et kas peaks või ei?



Ikka ämbritega vett ja kanakakat ka pisut. 
Esimene vili valmis kasvuhoones, teised tõin enne külmade tulekut tuppa, 
soojamüüri otsa kuivama. 
Kaalusin enne kuivama panemist ära, et oleks pärast võrrelda.



Jõuludeks valmisid endatehtud luffaseebid.





Reede, 29. märts 2019

KIRSIVAHULINE JÄRV

Kui enam kududa, heegeldada - sellist traditsioonilisemat käsitööd ei taha enam teha, siis tuleb otsida uusi väljakutseid. 

Minu seebimaania algas hoopis luffade e käsnkõrvitsate kasvatamise tuhinast. 
See, mis oli nõuka ajal tavapärane saunanuustik, muutus minu jaoks korraga 
põnevaks katsetusobjektiks.

Mis mõttes ei ole seda taime võimalik Eestis kasvatada? 
Uurisin, lugesin, surfasin internetis ja nii mu taimekesed ema kasvuhoonesse rändasidki. 

Ja netimaailmast võib igasuguseid toredusi leida. Leidsingi luffa seebid.
Järgmine küsimus oli, et kust saab materjale, oskusi ja teadmisi. 
Aga need kõik tulid läbi erinevate juhuste minu juurde.

Tänaseks päevaks on mu paljud luffaseebid leidnud endale uued omanikud ja 
uued põnevad seebikatsetused tegemisel.

Kuna niisama vormi valada glütseriini- või kitsepiimaseebi massi muutus ka igavaks, siis arenesin edasi ja nüüd on mu sihiks toota täiesti omanäolisi oma erilise looga seepe.

🌷🌷🌷🌷🌷🌷🌷🌷

PILVEKIISUD
Kõik kiisud, kes piiluvad pilvede pealt, jätavad meie
südamesse jäljed.
Need mälestused on rõõmsad, helged või ka natuke
kurvad.
Erinevate lõhnadega glütseriini- ja kitsepiimaseebid
aitavad mälestusi hoida. ;)



HINGELE PAI
Pärast eestimaist talve vajab hing ergutavat kevadist pai.
Kitsepiimaseep koos kohvipuru ja apelsini lõhnaga aitab
vabaneda talvisest raskusest. Piparmündi- ja sidrunheina
lõhnalised glütseriiniseebid rahustavad ja tõstavad tuju, et
astuda rõõmsal meelel uude kevadesse.


LUFFA SEEBID
Kodus kasvatatud luffaga erinevate lõhnadega koorivad
glütseriini- ja kitsepiimaseebid.



KEVADE KUULUTAJA
Erinevate lõhnadega tulbikujulised glütseriini- ja kitsepiimaseebid.


KIRSIVAHUS JÄRV
Kevadel õitsevad Türi järve ääres kirsid. See on
meeliülendav hetk, mis ei kesta kaua.
Piparmündi lõhnaline glütseriiniseep on kui varakevadine
värskendav suplus järves ja vaniljelõhnaline
kitsepiimaseep mõjub magusa sõõmuna, nagu kirsiõite
paitus põsel koos päikesekiirega.




 Eh, need ei ole vorstirullid tarretises. ;) ;) 

TULBIPÄEVADE SEEBILAUD



Mul keerlevad juba mõtted Väsinud aedniku ja Ogaralt usina käsitöölise 
seebi loomise ümber.