Reede, 26. jaanuar 2018

SUREMATU KAKTUS

Pesamuna ei ole meil mingi aiandushuviline. 
Väiksena oli ta aias suur abiline, 
aga teismelisena nügi või rehaga teda õue appi. 
Pigem joonistab, üürgab laulda (tegelikult laulab nagu ööbik) või käib trennis.
Mingil hetkel hakkas temas taas tekkima selline 
imetilluke aiandushuvi.
Katsetas potilillega oma aknalauda kaunistada. 
Kuid paraku need koolesid tal ära. Küll uputas kaktust ja kuivatas kannikest. Proovis kätt ka majaõnnega, isegi nimi oli tal-Patricia. Sellega oleks asi peaaegu õnnestunud, kui ta poleks teisele poole maakera võistlustele sõitnud ja mina oleksin meeles pidanud, et tema aknalaual elab üks lilleke. Kahjuks meenus Patricia mulle siis, kui päästa polnud enam midagi ja taas tuli visata taimeke kompostihunnikusse. 

Siis  meisterdas ta endale kividest kaktuse. Kuid hea mõttel olid mõningad tehnoloogilised puudused ja need kivikaktused ei püsinud kuidagi kuiva liiva sees.

Ühel päeval kui Pesamuna oma vibutamisega Maailma Karikat taga ajas, otsustasin mina, et see kaktuseidee vajab tehnoloogilist tuunimist ja asi tuleb lõpuks lihtsalt ära teha.

Vaja läks: kaktusekive (akrüülidega värvitud), traati, tange ja näpitsat, ehitusliimi, liiva, PVA-d, tilk vett, mingit segamispulka, lillepotti, kannatust ja näpuuosavust.

Paraja pikkusega traadid painutasin ringseks ja liimisin ehitusliimiga kivide alla.Kuivamine võtab aega.


Mõõtsin lillepotis sobiva koguse liiva, törts PVA-d ja tilk vett hulka ja korralikult segada.



Segu peaks olema pigem selline paks puder. Aga kui tuleb pisut vedelam, siis võib pärast lillepotti valamist ja mõningast seismist paberrätikuga üleliigse vedeliku ära kuivatada.
Korralikuks tahenemiseks anna aega.



Kui liiv on tahenenud siis torka kivid potti, kui vaja lõika traat lühemaks. Vajuta nii sügavale, et traadikeerd välja ei paista. Vajadusel tee liivasegu juurde. 
Mina pidin kivid veel korra akrüülidega üle värvima, 
sest värv oli lahja.



Sättisin valmis kaktuse talle üllatuseks aknalauale.
See taimeke jääb kindlasti ellu ka siis 
kui tema omanik kaugel ära on.




Kojujõudmis kingitus võeti kenasti vastu ja 
kassid pole ka veel suutnud sellele 1/0 teha!


Pühapäev, 21. jaanuar 2018

MANGOLD TULI PRILLITOOSIST


Kuidas satuvad taimed minu aeda?
Aus vastus on, et jumala suvalt. 
Vahel on see ratsionaalse kaalutluse tagajärg, 
rohkem aga tõmme-soov-unistus 
või vaatanmissaab käitumine.
..... või vaatan Prillitoosi ;)

Abikaasa naerab ammu, et naine hakkab vanaks jääma. 
Aga sellest ajast, kui saatejuhiks on Reet Linna, 
ma tõsiselt naudin seda.
Selles on elukogenud  nooruslikku elurõõmu,  
mitte et oleme sent võlgu surmale.

Kord räägiti seal lehtpeedist ehk mangoldist, 
et kasulik ja kasvab hästi, 
muidugi oli mul seda kohe vaja.

Nüüd on see juba paar aastat mu köögiviljaaia kliendiks.

Pildil on sellest tehtud lehttaignal lahtine pirukas.
Korralik kogus lehtpeeti on koos küüslaugu, või, sibula ja soola-pipraga pannil ära hautatud. 
Taignale laotatud koos feta-juustu ja oliividega.
Ahju ja voilaa, nautlema.

Lauakaunistuseks on hurmavalt lõhnava pannkoogipuu lehed ja samovaris kasvab taim,
 mille nime ma ei mäleta.
See viimane on nii minulik ;)




Kahjuks naudin ainult mina (ja minu kõduussikesed) mangolit.
Kassid käivad vaid suurte lehtede all putukaid taga ajamas
ja ülejäänud pereliikmed on veendumusel, 
et nemad silo ei söö.
Aga kui laskuda statistikasse, siis mina olen oma ussikestega ikkagi ülekaalus ;)


Poodides on seemned juba müügil. 
Nii, et hop-hop mangoldit ostma.
Maitselt meeldib mulle rohkem roheline, 
kui punane variant, 
aga aialapi kaunistamiseks on just punased ägedad.

Laupäev, 13. jaanuar 2018

KASVAN SEAL KUS TAHAN


Mõne taimega on kohe nii, et tema kasvab seal kus tema tahab, 
mitte seal kus on sinu plaan ja unistus.

Nii on lood minu spargliga, mis kasvab täpselt tänava ääres võrkaia all kruusa sees. 
Seda sealt välja kaevata on üsna lootusetu ettevõtmine, sest pinnas on kivine nagu ikka asfaltkattega tänaval ja juurikad on ilmselt teisel pool maakera. 


Ükskord proovisin teda oma suure entusiasmiga sealt välja kaevata, 
aga õige pea taipasin, et pean loobuma. 

Tuleb leppida nende hingitsevate sparglipoegadega, mida olen peenrasse istutanud. 

See uhke tegelane tahab just siin möödakäijate imetlust ja vahel on ta sunnitud ka loovutama mõne oksakese "uudishimulikule loodussõbrale."

Nii ta siis kasvab ja laieneb seal usinasti. 

Mina käin vaid lillekimpu oksakesi võtmas ja võluvaid fotosid tegemas.