Sulab ja sajab, miskit jama.
Hommikuti kraabin veel endiselt autot jää ja lume alt, kuigi kõrvu on lukustamas juba lindude kevadised laulud. Lühikesed seelikud on veel ontlikult kapis, aga isased kassid piiravad juba meie kassiplikasid. Käivad oma maa-alasid märgistamas või peavad karvarohkeid madinaid akende all.
Avastasin talve viimastel nädalatel lapsepõlverõõmud. Tõukekelgu sport. Kõigepealt jõulised pingutused juba sulanud asfaldil, et jõuda metsa vahele, kus siis ulja poognaga pekikihte sai sulatama.
No vähemalt varjud said sihvakama kuju.
Aias on vaikus. Mitte üks õienupp.
Üks tõeline jäälind oli maandunud okstele ja vahtis pingsalt kas kivide vahel miskit hõrku ka juba liigub.
Aga ei! ja nii ta sinna jäätunult jäigi.
Oleme kevade ootel!
Tuleb, tuleb, pole veel kunagi tulemata jäänud. Minul pole ka mingeid nuppe ega ninasid ja ausaltöeldes pole veel vaja ka :D
VastaKustuta