Kuvatud on postitused sildiga kaktus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kaktus. Kuva kõik postitused

teisipäev, 4. aprill 2023

Kevade õieta lilled

 Nende kevadlilledega on nagu on, pigem nagu polegi. Õnneks on paar liikuvat karvalist end sättinud kenasti peenrakaunistuseks.

Siin Keskmaal, mulle tundub et eriti minu aias, oli lund kuhjaga. Viimased jäägid jõudsid sulada, aga siis saabus meilegi lumesadu. Nojah siis.


Ainukesed, kes ninad välja pistavad on üks suvaline punt lumikellukesi keset muru, uues peenraosas ka on nende õisi, siis tagaaias on pisut märtsikelluksei ja mõned lillad krookused on siin ja seal

Kõige suurem üllatus on aga eelmisel aastal lillelaadalt ostetud laugud. Ostsin isekaeimäletamitu laugu sibulat. Sibulad olid rusika suurused, lubati kõrgeid ja uhke õisikuga isendeid. Terve suve ei miskit. Sügisel oli vaja just selle koha peale istutada üks kollase tooniga elupuu. Abikaasa arvas küll, et ma olevat pisut imelik, et ostan sellise juba kollaseks läinud istiku, et nagu paremat polnud või aga õnneks piisas lühikesest selgitusest, et pisut seda umbusklikku pilku leevendada. Niisiis hark maasse (mul on sibullilled hoolikalt roheliste metalltokkidega märgistatud), et näha kas toimub muutusi või mitte. Selgus, et need neiukesed olid ikka veel uinuvas olekus.


Kurb uudis, mille üle ma väga ei kurvastagi, sest karta oli, et nii läheb, on 4 talvele alla andnud kaktust mu kasvuhoones. Kui nii siis nii, neid oligi natuke palju mu aju jaoks. Väike ümberkorraldus selles peenras ja kõik peaks korda saama ;)


Oh see kevad, ma ootan sind ja seda meeletut aiatööd ;) ;) ;)


pühapäev, 12. märts 2023

VIIRUS MIS EI TAPA AGA...

 ... võib viia sind segadusse, ajada hulluks ja röövida palju aega.

Iga aednik teab ja on vahel (mõned haigestuva korduvalt) kogenud, et haigestumine on vältimatu ja raskesti ravitav ning viirusest lahti saamine ei olegi üldse eesmärgiks.

Ehk siis aednik haigestub, kas vabatahtlikult või teiste kaasabil mingi taime kogumise, raskematel juhtudel lausa kollektsioneerimise, tõppe.

Pole minagi pääsenud! Olen tagasihoidlikult läbi põdenud hostade kogumise, pisut sinilillede, natuke astilbede kokku ahmimise tõve. 

Aga nii keha kui ka vaimu haaravat õues hakkama saavate kaktuste tõbe ei osanud ma küll oodata.

Alguse sai see juba mitmed aastad tagasi, kui lugesin kellegi aiablogist, et Eestis on ka võimalik kaktuseid õues ja kasvuhoones kasvatada. Kuna mul ei olnud seda kaktusepojakest siis kuskilt saada ja asukohta ka polnud välja mõelnud, või õigemini oli alanud meie pikaajaline ehitusprotsess ja aiakujundus, siis hoidsin seda mõttepojakest mälusopis alles.

Kasvuhoones märts 2023

Kuid asjad juhtuvad just siis kui nad peavad juhtuma.

Oma esimese kaktuse poja sain kui käisin Võhmas Riho aias ja ostsin seal ühe paraja kaktuse pojakese.

mai 2021

Tema õpetussõnade järgi kaevasin ja "ehitasin" talle kasvukoha. Siiani ajab naerma kuidas ma meie koolimaja fuajee lammutamis-renoveerimise ajal ronisin suurde jäätmekonteinerisse ja korjasin sinna visatud kergkruusa. No seda sai sealt ikka väga vabalt võtta. Minu hing ei lasknud heal kraamil prügimäele rännata.

Ja tundub, et mu esimene kaktuselapseke saab kenasti hakkama.

Teine kaktus sõitis mu heki taha aiahullu Triinu abistava käe läbi. Kuna olin saanud valmis oma lombipeenra, siis väikse ümberkorraldusega sai temagi omale hea kasvukoha.

oktoober 2021

oktoober 2022

Miks on pinnas kaetud väikeste kivikestega? Sest ühel kuumaperioodil oli ta lihtsalt end pikali visanud ja selgus, et juured polnud veel piisavalt suured. Niiviisi hakkasingi talle sinna väikseid kivikesi korjama. See kivikeste korjamine käib mul siiani, maad kaevates või muru täitmiseks toodud mullast korjan kõik paraja suurusega kivikesed, pesen puhtaks ja otsin sobiva koha ;)

Olles õnnelik oma kahe kaktuse üle arvasin, et nii see jääbki aga mõtted rändasid omasoodu ja  üks asi viis teiseni ning kaktusekoguja Anne käest saabus minu aeda Aalujate abistaval käel soovitud 4-5 kaktuse asemel terve kastitäis.

Kasvuhoones on mul alati ka ilunurk. Enne kasvatasin seal suurelehist hortensiat aga meie suhted ei olnud kuigi head, nii et üks pidi meie suhtest taanduma ja tegema ruumi kaktuste alale.

juuli 2022

Olles uurinud Annelt saadud kaktusehunnikut, sõna otseses mõttes veerinud lipikutelt nimesilte, olin kimbatuses, no ausalt öeldes tundsin end lollina. Saanud teada, et need on ikka talvekindlad ja et viigikaktused on head vastupidajad õues (seda teadsin juba varem) võtsin riski ja tegin kasvuhoonesse kaktuste maa-ala, saagu mis saab, jääb ellu see kes jääb.

nö "aerofoto" juuli 2022

Talvel FB avarustes leidsin ühe tuttava e-poest teistsugused sildid. Minul peavad kõik taimed olema sildistatud, sest ma lihtsalt muidu ei mäleta neist tuhkagi ;) Pakkumisel olid sellised värvilised sildikesed ning lootsin, et äkki sellest portsust saan u 10 musta või siis rohelist silti. Kohale jõudes selgus, et kõik on valged. Olgu siis valged.



Kõige okkalisem isend ;)

Vajus lössi, kartsin et nüüd on temaga kõik aga tegelikult on ta end lihtsalt talve üle elamiseks ette valmistanud. Hetkel tundub, et temaga on kõik korras.

Varjunud kaktus, imetilluke kelle on ka juba pojake.

Tegin internetis iga keerulise nimega taime kohta uurimustööd ja endale ka korraliku drive faili. Nii need vaheaja päevad läksid ja kell liikus väga kiiresti õhtutundidesse ning söögitegemisega ja enda liigutamisega läks nagu läks.


Olen varasemalt niiii põhjalikku uurimustööd teinud vaid hortensiate kohta.

Nüüd on kevadeks ka õuekaktustele korralikud sildid tehtud, jääb vaid nende kasvuala lõpetamine ja istutamine. Kui mu aiakülastajad küsivad, et mis nimi ja kuidas kasvab, siis saan targem välja näha.



Sügisel tuli talv liiga ruttu, ei arvestanud külmapoisid sellega, et mul on veel mõned tööd pooleli.

Ma hetkel küll ei kavatse neid juurde hankida aga mõtted liiguvad, et tulevase terrassi ühte nurka sobiks küll üks hoogsakasvuline isend. Ilmselt pean abikaasaga korraliku läbirääkimise maha pidama ja tahaks ka Opuntia fragilis "Smithwicki". Võib olla on see  mul ka olemas, sest Riho käest saadud kaktuste täpset nime ma ei teagi aga tean, et temal on see olemas.

Kes kuidas talve on üle elanud selgub küll alles kasvuajal aga ma olen lootusrikas.

reede, 27. jaanuar 2023

TALVEGA VÕI TALVETA

 On nagu on ja tuleb, mis tuleb!

Seda lausejupikest on hea endale aegajalt meelde tuletada.

Kevade ootus on juba nii suur, et tahaks ...... no mida 😵.

Näiteks karjuda: lihtsalt endast välja, et krt antku see ilmataat siis vähemalt korralikku talve. Käin siin aias nina maas peenraid nuusutamas ja taimi piiludes. Lumeroos on juba ammu end lille löönud.


Võiks ju ka labidaga vehklema minna, nagu abikaasa minult aegajalt pärib, et kas ma juba tahan minna kaevama. Teate, ma võin juba kasvõi kaevata.

Kasvuhoones käin ka nuusutamas ja oma über uhket kiirkomposterit söötmas. 


Ise vahin muudkui kaktuste peenart, 




torgin näpuga mulda talvekorteris olevate krüsanteemide juures ja mõtlen, et oleks suuremat kasvuhoonet vaja, sest kuhu ma panen hunniku tšillitaimi. Tee veel tšillimoosi, mille üle enamus mu sugulasi, tuttavaid ja kolleege on hullumiseni näljased ning Itaalia ja Saksa saksad ka maiustavad ning soovivad ikka seda kõige kangemat kraami.



Täna koostasin Maarahvapoest taime ja seemnetellimust. Mõnda (x5) lilletaime on juurde vaja. Aju muudkui ragistab, et mis taimeke kuhu peenrasse sobitub.

Õnneks kogu seda kevadeigatsust maandab igikestev ehitustegevus meie majas. Lõpuks valmib leiliruum, kus oh üllatust on kõik mu soovid leidnud lahendused. Abikaasa küll arvab, et halle juukseid on selle pideva lahenduste nuputamise ja eeskirjade järgimisega, talle juurde tulnud, kuid kes neid ikka lugema hakkab. 

 


reede, 28. jaanuar 2022

KUI TAHE MUUTUB VAJADUSEKS...

 ...on hullunud aednikul end väga keeruline mõistusele kutsuda, suruda maha rahutust hinges ja sügelust kätel ;)

Kindlasti on tundnud iga aednik, et nii tahaks mingit taime, sest sellel on ilusad õied ja lummav lõhn või äge lehestik ja võra, või siis hoopis on meid haaranud mõte, et teistel ei ole, aga mul ju siis saab olema. Põhjusi on palju ;)

Kui tahe muutub vajaduseks, siis kipub kaduma ka enda kehtestatud raha kulutamise piir, mida on võimalik taimekese peale kulutada. Sest vajadus on muutunud nii painavaks, et ollakse valmis tegema mingites teistes kuluartiklites kitsendusi või edasi lükkamisi. Või otsitakse odavamaid müügikohti u paarisaja kilomeetri raadiusest, sest kuidagi peab ju saama.

Kui asjad on nii "halvaks" kujunenud, siis võid diagnoosida endal aiasõltuvuse. Me oskame ju kõik endale dr Googli abil diagnoose panna, asi siis aiasõltuvust tuvastada.

Õnneks pole ma veel nii sõltlane, aga mõningaid taimi olen PIDANUD ENDALE SAAMA. Sest need on mind üht- või teistpidi kõnetanud. Ilmselt on see tuttav tunne paljudele aednikele. Õnneks pole minust ka mingit hullu kollektsionääri saanud, kuigi ma isegi tunnen neid heas mõttes hullunud kogujaid, kes tulistavad kiirelt iga taimekese ladinakeelse nimetuse ja oskavad rääkida isendi eluolust pikkasid heietusi. 

Mulle need keerulised nimed meelde ei jää ja see pole minu jaoks ka oluline. Peaasi on see, et olen kindlaks teinud tema sobivuse minu aeda ja minu endaga, tean kuidas ma pean temaga käituma ja kõik muu jääb juba looduse hooleks. Kui sobime, siis saame sõpradeks, kui ei sobi, siis ehk proovime veelkord või siis üks meist loobub.

Niisiis, leidub minugi aias taimi, kus tahe on oma kampa haaranud murdumatu vajaduse. 

Esimene oli nö pannkoogipuu ehk jaapani juudapuulehik. Seda puuhakatist nägin, pigem rohkem haistis mu nina, ühe tuttava Maie ägedas väikesemõõdulises minu kodulinna aias. Oma aia loomisega alustava noore inimesena olin ma lummatud tema aia kunstilistest lähenemistest ja usun, et see oli mulle tõukeks teistmoodi mõtlemisele.

Juudapuulehiku võlu tuleb esile sügise poole, kui lehed hakkavad võtma punaseid, oranže ja pruunikaid toone ning eritama imalmagusat lõhna, mis on haistmisele vägagi nauditav. Vahel korjan ma peoga puu langenud lehti tuppa taldrikule, et neisse aegajalt nina pista. 

Mäletan, et see taimeke polnud sugugi odav ja ma igaks juhuks abikaasale ei hakanud hinnast rääkima. No pole tal ju vaja kõike teada ;)




Naistenõgestest ääris jõudis minu aeda puht praktilisest soovist. Olles lääne- ja lõunapoolses Euroopas palju ringi tiirutanud ja armunud jäägitult lavendlisse, tekkis endalgi vastupandamatu vajadus omada lavendlitaimi ja mitte üks või kaks, vaid ikka terve posu, no nii, et oleks mida vaadata. Aga uurides lavendlite eluolu polnud ma väga kindel, et kas siin keskmaal nad hakkama saavad. Olles teinud uurimustööd, jõudsin järeldusele, et pigem naistenõges on kindla peale minek. Kuna eelarve ei lubanud mul kümmet 5-eurost taime osta, siis kasvatasin need ise.

Head õitega pilti ei leidnud.


Aiahuvilised Kirp ja Puuk on väga tänulikud naistenõgese eest. Üks taim on kujunenud nende tõeliseks lemmikuks. Alguses püüdsin taimekest kasside närimis- ja nühkimisvajaduse eest kaitsta, kuid nüüd olen aiamõtestajana sellest loobunud. Igaühel peab ju mingi nauding olema, olgu see siis silmad pahupidi nõgesepõõsas püherdamine. Peaasi, et ma ise seda tegema ei hakka.

                                      


Aga lavendlid on mu aeda erinevaid teid pidi siiski jõudnud ja saavad ka kenasti hakkama.

                                       

Uut peenart rajades, mis sai nimeks koopapeenar, otsisin sinna midagi erilist: puukest, mis oleks madala kasvuga, teistsugune ja püüaks pilku. Leidsin lehise leinavormi Euroopa lehis "Pendula". Uurides aiapoodidest hinda, sattusin ahastusse: üle 70-eurone taim oli minu jaoks kallis. Tegelikult ma jõuaksin seda isegi osta, aga kooner minus ei lase kõikehalvaval vajadusel reaalset mõistust peedistada. Aga vahel tulevad ootamatud lahendused. Mul oli võimalus meie kohaliku EAMS-ga Lätti laadale sõita ja sealt puuke mu aeda poole odavama hinnaga jõudiski.

                                

                                          


Taaskord Horvaatias olles jäi silma, et pea igas aias kasvab taim, millel on varre otsas palju ilusaid valgeid õisi. Tegelikult märkasin neid juba Leedus ja Poolas, aga autoaknast ei saanud pead välja pista ega autojuhilt peatust nõuda. Minu jaoks oli see midagi uut ja väga põnevat. Kuidas tuvastada nime, ikka Googli erinevate otsingumootorite abil. Selgus, et tegemist on tääkliiliaga ja isegi Eestis on seda võimalik kasvatada. Ohjasin end hotelliaeda röövima minemast ja leidsin meie ühest puukoolist taimed, mis said õhinapõhiselt ka tellitud. Umbes kolm aastat on nad mul kasvanud. Kuid mulle tundub, et mul on vist natukene vale sort, sest see on kiuliste lehtedega ja pole päris see, mida olen osades meie aedades kohanud üsna noorukeste taimedena õitsemas. Aga eks aeg näitab.

                                        

Viimane hullus, kus tahe on muutunud piiramatuks vajaduseks on kaktused, mis kasvavad õues. Jälgisin mitu aastat igasugu kaktuste teemalisi postitusi ja otsisin mõttes oma aias neile kohta, juhuks kui see unistus peaks saama reaalsuseks. Lõpuks õnnestus mul eelmine aasta saada Võhma kandist tuntud aiahullu Riho käest üks kaktuse taim (habras viigikaktus "Opuntia Fragilis") ja teise sain Risti kandi aiahullu Triinu käest nüüd sügisel (maadjas viigikaktus). Rahaline väärtus oli väga väike, aga olulisem on emotsioonid, mida ma aegajalt kuulen. Eriti tore on kuulata kuidas mu kallis kaasa räägib, et meil aias kasvavad kaktused ja veab külalisi kättpidi mu alles siiski pisikesi taimekesi vaatama.

             


Neid taimi, kus tahtmine (mitte soovimine, sest see pole nii kindlameelne siht) on muutunud vajaduseks on kindlasti veel, aga aitab neistki.

Kindlasti on lugejal äratundmishetki, kus ei jää muud üle kui anda järgi vajadusele ja rahuldada oma aiasõltuvust, sest me vajame seda aiadopamiini laksu ;)








pühapäev, 9. jaanuar 2022

TALV TEEB AEDNIKU RAHUTUKS...

....sest kevad tundub nii kaugel. 

Aednikuna tunnen ma talviti erilist rahutust hinges. Kui on liiga külm, siis muretsen, et kas need õrnemad taimed ikka peavad vastu? Kas neil on piisavalt lund või muud katet peal?

Kui on liiga soe, siis mõtlen, et mõni totu ei arva juba, et kevad käes ja tahab oma õienupukesi välja ajada.

Nii see aednik minus siis kahlab kõrges lumes mööda aeda ringi ja uurib kaktuste varikatuse alla, koputab lombijääd, sest vist jäi üks konnalonni sinna talvituma. Vahin oma suure elutööpeenra suunas, mis sai just napilt enne külmade tulekut põhjaliku uuenduskuuri korraliku peenraäärega ja lisandus ka ohtralt ruutmeetrid lilleilu jaoks (oh, oleks ma teadnud, et see nii läheb). Ootan kannatamatult kevadet, et seda laukude, tulpide ja muude sibullillede paraadi nautida. Peenrakujunduse käigus läks ikka mõni asi väga lappama, aga on mida oodata.

Samas imetlen lumiseid arooniaid ja värvilisi kontpuude oksi. Uurin ka kas koopapeenras haldjas kodus on. 


Oli ;)  ja lausa nautis talve. Jälgides oma kassilike silmadega ümbrust.



Tegelikult tean, et ei maksa üldse põdeda, et mis saab. 

On nagu on ja tuleb mis tuleb!

Pigem soovin, et igasuguste kahjurite populatsioon väheneks ja et kevadel oleks taas minus endas palju energiat uute projektidega alustada.

Aednikul minus on olnud mahti mõtiskleda oma bloginduse üle ja olen teinud otsuse pisutise muutuse poole. Luban, et leiate mu postitusi tihedamini ja minus pead tõstnud aiamõtestaja võtmes. Olete lahkelt palutud kaasa mõtisklema😉

Nii, et...


reede, 26. jaanuar 2018

SUREMATU KAKTUS

Pesamuna ei ole meil mingi aiandushuviline. 
Väiksena oli ta aias suur abiline, 
aga teismelisena nügi või rehaga teda õue appi. 
Pigem joonistab, üürgab laulda (tegelikult laulab nagu ööbik) või käib trennis.
Mingil hetkel hakkas temas taas tekkima selline 
imetilluke aiandushuvi.
Katsetas potilillega oma aknalauda kaunistada. 
Kuid paraku need koolesid tal ära. Küll uputas kaktust ja kuivatas kannikest. Proovis kätt ka majaõnnega, isegi nimi oli tal-Patricia. Sellega oleks asi peaaegu õnnestunud, kui ta poleks teisele poole maakera võistlustele sõitnud ja mina oleksin meeles pidanud, et tema aknalaual elab üks lilleke. Kahjuks meenus Patricia mulle siis, kui päästa polnud enam midagi ja taas tuli visata taimeke kompostihunnikusse. 

Siis  meisterdas ta endale kividest kaktuse. Kuid hea mõttel olid mõningad tehnoloogilised puudused ja need kivikaktused ei püsinud kuidagi kuiva liiva sees.

Ühel päeval kui Pesamuna oma vibutamisega Maailma Karikat taga ajas, otsustasin mina, et see kaktuseidee vajab tehnoloogilist tuunimist ja asi tuleb lõpuks lihtsalt ära teha.

Vaja läks: kaktusekive (akrüülidega värvitud), traati, tange ja näpitsat, ehitusliimi, liiva, PVA-d, tilk vett, mingit segamispulka, lillepotti, kannatust ja näpuuosavust.

Paraja pikkusega traadid painutasin ringseks ja liimisin ehitusliimiga kivide alla.Kuivamine võtab aega.


Mõõtsin lillepotis sobiva koguse liiva, törts PVA-d ja tilk vett hulka ja korralikult segada.



Segu peaks olema pigem selline paks puder. Aga kui tuleb pisut vedelam, siis võib pärast lillepotti valamist ja mõningast seismist paberrätikuga üleliigse vedeliku ära kuivatada.
Korralikuks tahenemiseks anna aega.



Kui liiv on tahenenud siis torka kivid potti, kui vaja lõika traat lühemaks. Vajuta nii sügavale, et traadikeerd välja ei paista. Vajadusel tee liivasegu juurde. 
Mina pidin kivid veel korra akrüülidega üle värvima, 
sest värv oli lahja.



Sättisin valmis kaktuse talle üllatuseks aknalauale.
See taimeke jääb kindlasti ellu ka siis 
kui tema omanik kaugel ära on.




Kojujõudmis kingitus võeti kenasti vastu ja 
kassid pole ka veel suutnud sellele 1/0 teha!