Kevade õieta lilled

 Nende kevadlilledega on nagu on, pigem nagu polegi. Õnneks on paar liikuvat karvalist end sättinud kenasti peenrakaunistuseks.

Siin Keskmaal, mulle tundub et eriti minu aias, oli lund kuhjaga. Viimased jäägid jõudsid sulada, aga siis saabus meilegi lumesadu. Nojah siis.

Ainukesed, kes ninad välja pistavad on üks suvaline punt lumikellukesi keset muru, uues peenraosas ka on nende õisi, siis tagaaias on pisut märtsikelluksei ja mõned lillad krookused on siin ja seal

Kõige suurem üllatus on aga eelmisel aastal lillelaadalt ostetud laugud. Ostsin isekaeimäletamitu laugu sibulat. Sibulad olid rusika suurused, lubati kõrgeid ja uhke õisikuga isendeid. Terve suve ei miskit. Sügisel oli vaja just selle koha peale istutada üks kollase tooniga elupuu. Abikaasa arvas küll, et ma olevat pisut imelik, et ostan sellise juba kollaseks läinud istiku, et nagu paremat polnud või aga õnneks piisas lühikesest selgitusest, et pisut seda umbusklikku pilku leevendada. Niisiis hark maasse (mul on sibullilled hoolikalt roheliste metalltokkidega märgistatud), et näha kas toimub muutusi või mitte. Selgus, et need neiukesed olid ikka veel uinuvas olekus.

Kurb uudis, mille üle ma väga ei kurvastagi, sest karta oli, et nii läheb, on 4 talvele alla andnud kaktust mu kasvuhoones. Kui nii siis nii, neid oligi natuke palju mu aju jaoks. Väike ümberkorraldus selles peenras ja kõik peaks korda saama ;)

Oh see kevad, ma ootan sind ja seda meeletut aiatööd ;) ;) ;)

VIIRUS MIS EI TAPA AGA...

 ... võib viia sind segadusse, ajada hulluks ja röövida palju aega.

Iga aednik teab ja on vahel (mõned haigestuva korduvalt) kogenud, et haigestumine on vältimatu ja raskesti ravitav ning viirusest lahti saamine ei olegi üldse eesmärgiks.

Ehk siis aednik haigestub, kas vabatahtlikult või teiste kaasabil mingi taime kogumise, raskematel juhtudel lausa kollektsioneerimise, tõppe.

Pole minagi pääsenud! Olen tagasihoidlikult läbi põdenud hostade kogumise, pisut sinilillede, natuke astilbede kokku ahmimise tõve. 

Aga nii keha kui ka vaimu haaravat õues hakkama saavate kaktuste tõbe ei osanud ma küll oodata.

Alguse sai see juba mitmed aastad tagasi, kui lugesin kellegi aiablogist, et Eestis on ka võimalik kaktuseid õues ja kasvuhoones kasvatada. Kuna mul ei olnud seda kaktusepojakest siis kuskilt saada ja asukohta ka polnud välja mõelnud, või õigemini oli alanud meie pikaajaline ehitusprotsess ja aiakujundus, siis hoidsin seda mõttepojakest mälusopis alles.

Kasvuhoones märts 2023

Kuid asjad juhtuvad just siis kui nad peavad juhtuma.

Oma esimese kaktuse poja sain kui käisin Võhmas Riho aias ja ostsin seal ühe paraja kaktuse pojakese.

mai 2021

Tema õpetussõnade järgi kaevasin ja "ehitasin" talle kasvukoha. Siiani ajab naerma kuidas ma meie koolimaja fuajee lammutamis-renoveerimise ajal ronisin suurde jäätmekonteinerisse ja korjasin sinna visatud kergkruusa. No seda sai sealt ikka väga vabalt võtta. Minu hing ei lasknud heal kraamil prügimäele rännata.

Ja tundub, et mu esimene kaktuselapseke saab kenasti hakkama.

Teine kaktus sõitis mu heki taha aiahullu Triinu abistava käe läbi. Kuna olin saanud valmis oma lombipeenra, siis väikse ümberkorraldusega sai temagi omale hea kasvukoha.

oktoober 2021

oktoober 2022

Miks on pinnas kaetud väikeste kivikestega? Sest ühel kuumaperioodil oli ta lihtsalt end pikali visanud ja selgus, et juured polnud veel piisavalt suured. Niiviisi hakkasingi talle sinna väikseid kivikesi korjama. See kivikeste korjamine käib mul siiani, maad kaevates või muru täitmiseks toodud mullast korjan kõik paraja suurusega kivikesed, pesen puhtaks ja otsin sobiva koha ;)

Olles õnnelik oma kahe kaktuse üle arvasin, et nii see jääbki aga mõtted rändasid omasoodu ja  üks asi viis teiseni ning kaktusekoguja Anne käest saabus minu aeda Aalujate abistaval käel soovitud 4-5 kaktuse asemel terve kastitäis.

Kasvuhoones on mul alati ka ilunurk. Enne kasvatasin seal suurelehist hortensiat aga meie suhted ei olnud kuigi head, nii et üks pidi meie suhtest taanduma ja tegema ruumi kaktuste alale.

juuli 2022

Olles uurinud Annelt saadud kaktusehunnikut, sõna otseses mõttes veerinud lipikutelt nimesilte, olin kimbatuses, no ausalt öeldes tundsin end lollina. Saanud teada, et need on ikka talvekindlad ja et viigikaktused on head vastupidajad õues (seda teadsin juba varem) võtsin riski ja tegin kasvuhoonesse kaktuste maa-ala, saagu mis saab, jääb ellu see kes jääb.

nö "aerofoto" juuli 2022

Talvel FB avarustes leidsin ühe tuttava e-poest teistsugused sildid. Minul peavad kõik taimed olema sildistatud, sest ma lihtsalt muidu ei mäleta neist tuhkagi ;) Pakkumisel olid sellised värvilised sildikesed ning lootsin, et äkki sellest portsust saan u 10 musta või siis rohelist silti. Kohale jõudes selgus, et kõik on valged. Olgu siis valged.

Kõige okkalisem isend ;)

Vajus lössi, kartsin et nüüd on temaga kõik aga tegelikult on ta end lihtsalt talve üle elamiseks ette valmistanud. Hetkel tundub, et temaga on kõik korras.

Varjunud kaktus, imetilluke kelle on ka juba pojake.

Tegin internetis iga keerulise nimega taime kohta uurimustööd ja endale ka korraliku drive faili. Nii need vaheaja päevad läksid ja kell liikus väga kiiresti õhtutundidesse ning söögitegemisega ja enda liigutamisega läks nagu läks.

Olen varasemalt niiii põhjalikku uurimustööd teinud vaid hortensiate kohta.

Nüüd on kevadeks ka õuekaktustele korralikud sildid tehtud, jääb vaid nende kasvuala lõpetamine ja istutamine. Kui mu aiakülastajad küsivad, et mis nimi ja kuidas kasvab, siis saan targem välja näha.

Sügisel tuli talv liiga ruttu, ei arvestanud külmapoisid sellega, et mul on veel mõned tööd pooleli.

Ma hetkel küll ei kavatse neid juurde hankida aga mõtted liiguvad, et tulevase terrassi ühte nurka sobiks küll üks hoogsakasvuline isend. Ilmselt pean abikaasaga korraliku läbirääkimise maha pidama ja tahaks ka Opuntia fragilis "Smithwicki". Võib olla on see  mul ka olemas, sest Riho käest saadud kaktuste täpset nime ma ei teagi aga tean, et temal on see olemas.

Kes kuidas talve on üle elanud selgub küll alles kasvuajal aga ma olen lootusrikas.

TALVEGA VÕI TALVETA

 On nagu on ja tuleb, mis tuleb!

Seda lausejupikest on hea endale aegajalt meelde tuletada.

Kevade ootus on juba nii suur, et tahaks ...... no mida 😵.

Näiteks karjuda: lihtsalt endast välja, et krt antku see ilmataat siis vähemalt korralikku talve. Käin siin aias nina maas peenraid nuusutamas ja taimi piiludes. Lumeroos on juba ammu end lille löönud.

Võiks ju ka labidaga vehklema minna, nagu abikaasa minult aegajalt pärib, et kas ma juba tahan minna kaevama. Teate, ma võin juba kasvõi kaevata.

Kasvuhoones käin ka nuusutamas ja oma über uhket kiirkomposterit söötmas. 

Ise vahin muudkui kaktuste peenart, 

torgin näpuga mulda talvekorteris olevate krüsanteemide juures ja mõtlen, et oleks suuremat kasvuhoonet vaja, sest kuhu ma panen hunniku tšillitaimi. Tee veel tšillimoosi, mille üle enamus mu sugulasi, tuttavaid ja kolleege on hullumiseni näljased ning Itaalia ja Saksa saksad ka maiustavad ning soovivad ikka seda kõige kangemat kraami.

Täna koostasin Maarahvapoest taime ja seemnetellimust. Mõnda (x5) lilletaime on juurde vaja. Aju muudkui ragistab, et mis taimeke kuhu peenrasse sobitub.

Õnneks kogu seda kevadeigatsust maandab igikestev ehitustegevus meie majas. Lõpuks valmib leiliruum, kus oh üllatust on kõik mu soovid leidnud lahendused. Abikaasa küll arvab, et halle juukseid on selle pideva lahenduste nuputamise ja eeskirjade järgimisega, talle juurde tulnud, kuid kes neid ikka lugema hakkab. 

 

OLEN TÄNULIK ET OLEN OLEMAS

 Täna on väga eriline päev. Minu ema saab 92 aastaseks ja plaanib ka sel kevadel siiski tomatiseemned maha külvata, kuigi silmanägemine on üsna kehv ja selg-jalad valutavad elamise kulumisest.

Õnneks ta enam viimased kümmekond aastat  õunapuu otsa oksi lõikama ronida ei taha. See ongi olnud lapsepõlvest saati kuni siiani minu töö.

Ma olen tänulik oma emale, et ma olemas olen, selline vanainimeste laps ja ise arvan, et üsna ilus ja arukas välja tulnud. 😜😜😜

Ema on olnud minu aiandushuvi looja, ärgitaja, teejuht. Tema taimede kasvatus- ja katsetushuvi on saatnud mind väikesest saati.

Kunagi tahtsin saada aednikuks. Ema loovutas mulle oma vana väikese kilekasvuhoone, kuhu ma siis kevadel suure usinusega paar tomatitaime panin ning üritasin maltsast ja tomatitaimest mingit ristsugutist aretada. Sügiseks olid mu kasvuhoones pooleteise meetrised maltsad ja äbarikud tomatitaimed, aga ise olin väga rahul ning korjasin peodeviisi maltsaseemneid talvevaruks.

Tema kõrvalt olen ma nakatunud väiksesse hosta-, liilia-, krookuse jne palavikku, pojengide "haigusest" ma teadlikult hoidusin eemale, need lilled mind kuidagi ei kõnetanud. Alles nüüd poolesajandi vanusena on hakanud see viirus väga vaikselt tasahilju minuni jõudma, eks näis. Aga ema lokkavat pojengipeenart käin imetlemas küll.

Ma olen tänulik, et ma olen olemas ja saan siia maailma ka oma osa anda.💖

LASKE SEE KEVAD JUBA SISSE

 Kevadpealinna elanikuna naudin ma ilmselgelt kõike, mida meie Kevadpealinna toimkond pakub.

Tulbipäevi-see aasta küll aknataguse näitusena, lillelaata (loodan, et see aasta ikka toimub) ja kõike mis toob südamele rõõmu, eriti praegusel ajal.

Omalt poolt pakun ilusaid aiavaateid ja lillelõhna ning peenramaa saaki. 

Kas ma ootan seda käpuli maas peenardes tuhnimist võideldes seljavaluga ja aegajalt kontrollides, kas tagajalad veel kuulavad sõna? Ikka ootan, kuigi ilma valuta oleks parem.

Kevade alguse puhul kutsuti postitama oma tänase päeva toimetusi. Tuleb ära teha ;)

Avasin pidulikult oma kasvuhoonekohviku koos kohvi ja savipoti kaneelimandlisaiakestega, mille tarbimisele järgnes veel "pidulikum" rediste külvamine. ;) 

Savipotis küpsetamise idee mõlkus mul juba ammu peas. Härra Abikaasa muudkui vingus, et miks on köögikapis lillepotid ja vaid mühatas minu vastuse peale "Ja-jah, teadagi!?", 

et need on mu projekti jaoks.

Täna oligi just selle projekti teostamise päev. Kuna ma ei viitsinud suurt saiategu ette võtta, siis otsustasin proovida lehttaignaga. Teoorias olin tugev, järelduseks ütlen kohe, et oleks võinud kõik 5 lehte tainast ära kasutada aga ma polnud kindel, kas toimub ka mingi suurem kerkimise protsess või kas see kupatus läbi ka küpseb. 

Kiire ülevaade: hangi tuttuus savipott, pese üle ja määri võiga ning

 potipõhja pane tükike küpsetuspaberit.

Rulli lehttainas pisut suuremaks, puista peale kaneeli ja suhkrut või riivitud martsipani, 

pisut määrisin võid ka, et paremini haakuks.

Lõigu u 2-3 cm ribadeks ja lao potti segamini: ühed püsti, teised tükid pikali jättes väikesed vahed

ja pane ahju ahjuplaadi peale.

Küpsemisaeg oli 175 kraadi juures vist peaaegu tund. Vahepeal viska pilk peale ja otsusta ise, 

kas on valmis.

Naudi tulemust omale sobival viisil ja kohas.

Mina läksin kasvuhoonesse rediseid külvama, sest Maahommikus tark aednik Eva Luigas ütles, et tema külvab redised siis kasvuhoonesse, kui sisse loobitud lumi on ära sulanud. 

Mul oli see nüüd juhtunud.

Eelmisel aastal sel ajal õitsesid ka meie Keskmaal võrkiirised ja lumekupud ning ootamatult oli ka lund tulnud, mis oli erakordne nähtus ;)

Luffa, mis imeloom see on...

 Luffa on käsnkõrvits, millest valmistatud nuustikuga nõukaajal vägagi tihti end puhtaks küüriti.

Tänapäeval kuulub see ökomöko maailma ja taasavastatakse jälle.

Kas luffat on kerge või raske kasvatada? Vastus on nii ja naa, peab natuke ikka teadma ka.

Minul on nüüd kolm aastat kogemust ja oskan natuke ka kaasa rääkida või lausa nõu anda.

Minu luffa kasvatamise haigus jõudis minuni ühe Venemaa reisi ajal u 10 aastat tagasi, kui käisime maadluspoistega Kaliningradis suurtel võistlustel. Linnas ringi tuuseldades astusin sisse ka seemnepoodi ja leidsin sealt just selle pakendi. Ma ei mäleta, kas ma muud ka ostsin aga luffa seemned ma sealt igatahes tõin.

Kuna mul siis mingit kasvuhoonet polnud, siis oma lihtsameelsuses otsustasin teda suures kastis vastu sooja majaseina kasvatada, olin vägagi optimist. No ei õnnestunud, kasvas paarimeetriseks taimeks ja oligi kõik. Rohkem ma tema iseärasustest ei teadnud ega ka uurinud.

Aastaid hiljem hakkas see mind taas huvitama, järelejäänud 5 seemnest panin kaks maha juba varakult nii märtsi alguses ja suveks istutasin ema kasvuhoonesse, kus nad isegi paar vilja kandsid. Vat sellest hetkest hakkas see teema mind rohkem huvitama ja asusin internetis uurima ning sain ka tarkust juurde, mida olen valmis teiega jagama.

Seemned tuleb märtsi alguses (keskel on ka täitsa ok) niiske paberi sisse sooja kohta nii u kolmeks päevaks likku panna. Miks? Sest üldiselt on seemnetel väga-väga kõva koor ja leotamine aitab neil idaneda. Võib küünetangidega ka idu poolset otsa  pisut ära naksata (neti tarkus, mille ka ära proovisin, toimib). Leotamisel on ka oht, et mõni seeme läheb mädanema, mis seal siis ikka, tasub panna natuke rohkem seemneid hakkama. Kui leotatud seemned on potti pandud, siis võib vahel päris kaua aega minna enne kui roheline leheke nina välja pistab. Olen suures ootuses ka mullas sorkimas käinud, et mis teema on, et veel miskit mullast ei tärka ;)

Selle aasta seemnete idanevus on väga hea aga samas võib olla ka see, et seekord oli mul võimalus hoida idanemistopsikut pesuruumi soojal põrandal. 

Aga ma olin laisk ja ei viitsinud neid kohe mulda suskima hakata ja need tüübid kukkusid kasvama. Täna panin mulda ja loodan, et juurduvad kenasti ära.

Nüüd tuleb kuni soojadeni neid toas popsutada,  tugesid tekitada (puidust šašlõki tikk ajab ka asja ära), ettevaatlikult väetada, sest väikses lillepotis saavad toitained otsa. Soovitan igasse nõusse panna üks taim, sest ümberistutamine ei ole tema meeldivaim tegevus ja mida vähem juurepalli vigastad, seda parem. Kui neid ette ei kasvata, siis saaki ei saa. 

Üle ookeani ja Euroopa lõunapoolsetel aladel on ilmad pikemalt soojemad ja kasvatamine lihtsam. USA-s ja Kanadas kasvatatakse ka neid kasvuhoonetes, seeme pannakse suurde nõusse ja seal ta siis kenasti kasvab ja annab saaki.

Kui saabuvad soojad ilmad, siis vali kasvuhoones selline koht, kus on kõrgust ja tekita talle ronimisvõimalus, istuta ettevaatlikult.  Esimestel aastatel ma vedasin erinevaid nööre mööda kasvuhoonet aga eelmisel aastal heegeldasin korduvkasutatava (masinas pestav) võrgustiku.

                                            

                                            Abilised Kirp ja Puuk on võrgustikku heegeldamas

2019 oli mul veetud nöörirägastik.

2020 kevadel heegeldatud võrgustik

Minu kasvuhoones on nende päralt keskmine peenar. Igal aastal vahetan mulla ära. Põhja panen sõnnikut ja mulla vean kompostihunnikust. Kastan oma ussifarmi vedeliku lahusega, et ümberistutuse stress oleks väiksem. Juhul kui juhtub mõni taim ära murduma, siis võid murdunud osa vette panna ja üldiselt käitub nagu kurk, et kasvatab uued juured.

                                                        Üks esimesi vilju juuli keskel

Kui tahad üli tubli olla, siis võid taime hargnemise ajal välja valida paar peavõrset aga mina seda ei tee, vaid kärbin hiljem aegajalt väikseid lisavõrseid.

Saagi kindlustamiseks tuleb seksiterapeudi tööd teha. Ehk siis võtad isase õie ja hõõrud õrnalt vastu emase õie südamikku. On täiesti normaalne, et igast õiest ega viljast asja ei saa.

Kasvamise ajal muudkui kasta ja anna kurgiväetist ja kärbi, ka isasõisi aga kärpimise ajal vaata, et ei lõika ära seda võsu, millel on vili. Augustis hakkan ära lõikama ka teisi õisi, et taimel oleks jõudu viljad suureks kasvatada.

Meie kliimas vili taime küljes ei kipu päris valmis saada. Luffa mõistes tähendab see, et vili hakkab kuivama ja seemned sees kõbisema.

Hoian vilju taime küljes nii kaua kui ilmad kannatavad ja siis lõikan nad ettevaatlikult ära ning tassin endiselt ettevaatlikult tuppa.

2019 aasta saak (27. september), neid väiksemaid ei ole tegelikult mõtet kuivatada, sest nad ei ole veel seest küpsed.

2020 aasta saak (15. oktoober), kui olin juba teadlikult väiksed luffad elimineerinud ;)

 Siiani olen saanud neid soojamüüri otsas kuivatada aga uuel hooajal on meil ehitusjärg sealmaal, et soojamüüri pealne pole enam avatud ja katsetan saunalava varianti.

Tuppa tassides ei tohi koorikut vigastada ega ka maha pillata, sest vigastatud vili hakkab hallitama ja läheb seest koledaks. Ei maksa ka kuivamise kiirendamiseks auke sisse torgata, sisu jääb kirju. Proovisin ära, ei ole hea mõte. Ebaõnnestunud kuivamise näide.

Umbes enne jõule peaks viljad olema kuivanud. Nüüd algab see kõige lõbusam osa: koorimine. Koored võivad olla teravate äärtega, ole ettevaatlik.

Mis edasi? Otsusta ise. Minul on väike seebiärikesekene. Kasutan seal ära. Kirp ja Puuk suhtuvad ka nendesse vaimustunult. Nemad saavad mängimiseks otsatükid. Eriti tore on neid nätsutada ja küünega õhku visata- kassirõõm.

Head katsetamist!

Ja kui kellegil on veel luffa kasvatamise tarkusi jagada, siis võtan kõik teadmised avatud meelega vastu ;)