Kuvatud on postitused sildiga aiataim. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aiataim. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 19. aprill 2023

Konna discoteka ;)

 Pärast pikka ja ajuragina tööpäeva "jooksen" mina tavaliselt aeda oma lillelisi ja kudulisi hoolealuseid vaatama. Sest aednikul on suurepärane võimalus oma töömaailmast põgeneda oma aiamaailma, kus loodus juhib ja ise naudid või siis lähed vooluga kaasa.


Tänagi: auto hoovi, kompsud trepile ja siis kiire ülevaatus minu konnalombi juurde, et kuidas elavad minu kolm rabakonna pesakonda.


Neile sai vareste peletamiseks isegi discoteka avatud või kõlab seal saksa house music või kõlavad seal hoopis itaalia pop või norra hard viking (eks neil kõigil on oma kokkupuude meie rahvusvahelise perekooslusega ;)) Nii et minust saab suve alguses konnamamma.


Nende nägudega on üks teema ka: kaks neist peaks olema ära tuntavad. Vihjed: ühest sai uus Riigikogu liige ja teine on hea silmaga hetkepüüdja fotoka sisse, kolmas on lihtsalt laulik ;)

Selle aasta uued tulijad on nii võluvad, et aednik võib vabalt kõhuli maas neist pilti teha ;)







Vanad olijad paitavad jätkuvalt silma ja turgutavad meelt.



Lihtsalt nii ilus on.




teisipäev, 4. aprill 2023

Kevade õieta lilled

 Nende kevadlilledega on nagu on, pigem nagu polegi. Õnneks on paar liikuvat karvalist end sättinud kenasti peenrakaunistuseks.

Siin Keskmaal, mulle tundub et eriti minu aias, oli lund kuhjaga. Viimased jäägid jõudsid sulada, aga siis saabus meilegi lumesadu. Nojah siis.


Ainukesed, kes ninad välja pistavad on üks suvaline punt lumikellukesi keset muru, uues peenraosas ka on nende õisi, siis tagaaias on pisut märtsikelluksei ja mõned lillad krookused on siin ja seal

Kõige suurem üllatus on aga eelmisel aastal lillelaadalt ostetud laugud. Ostsin isekaeimäletamitu laugu sibulat. Sibulad olid rusika suurused, lubati kõrgeid ja uhke õisikuga isendeid. Terve suve ei miskit. Sügisel oli vaja just selle koha peale istutada üks kollase tooniga elupuu. Abikaasa arvas küll, et ma olevat pisut imelik, et ostan sellise juba kollaseks läinud istiku, et nagu paremat polnud või aga õnneks piisas lühikesest selgitusest, et pisut seda umbusklikku pilku leevendada. Niisiis hark maasse (mul on sibullilled hoolikalt roheliste metalltokkidega märgistatud), et näha kas toimub muutusi või mitte. Selgus, et need neiukesed olid ikka veel uinuvas olekus.


Kurb uudis, mille üle ma väga ei kurvastagi, sest karta oli, et nii läheb, on 4 talvele alla andnud kaktust mu kasvuhoones. Kui nii siis nii, neid oligi natuke palju mu aju jaoks. Väike ümberkorraldus selles peenras ja kõik peaks korda saama ;)


Oh see kevad, ma ootan sind ja seda meeletut aiatööd ;) ;) ;)


reede, 27. jaanuar 2023

TALVEGA VÕI TALVETA

 On nagu on ja tuleb, mis tuleb!

Seda lausejupikest on hea endale aegajalt meelde tuletada.

Kevade ootus on juba nii suur, et tahaks ...... no mida 😵.

Näiteks karjuda: lihtsalt endast välja, et krt antku see ilmataat siis vähemalt korralikku talve. Käin siin aias nina maas peenraid nuusutamas ja taimi piiludes. Lumeroos on juba ammu end lille löönud.


Võiks ju ka labidaga vehklema minna, nagu abikaasa minult aegajalt pärib, et kas ma juba tahan minna kaevama. Teate, ma võin juba kasvõi kaevata.

Kasvuhoones käin ka nuusutamas ja oma über uhket kiirkomposterit söötmas. 


Ise vahin muudkui kaktuste peenart, 




torgin näpuga mulda talvekorteris olevate krüsanteemide juures ja mõtlen, et oleks suuremat kasvuhoonet vaja, sest kuhu ma panen hunniku tšillitaimi. Tee veel tšillimoosi, mille üle enamus mu sugulasi, tuttavaid ja kolleege on hullumiseni näljased ning Itaalia ja Saksa saksad ka maiustavad ning soovivad ikka seda kõige kangemat kraami.



Täna koostasin Maarahvapoest taime ja seemnetellimust. Mõnda (x5) lilletaime on juurde vaja. Aju muudkui ragistab, et mis taimeke kuhu peenrasse sobitub.

Õnneks kogu seda kevadeigatsust maandab igikestev ehitustegevus meie majas. Lõpuks valmib leiliruum, kus oh üllatust on kõik mu soovid leidnud lahendused. Abikaasa küll arvab, et halle juukseid on selle pideva lahenduste nuputamise ja eeskirjade järgimisega, talle juurde tulnud, kuid kes neid ikka lugema hakkab. 

 


teisipäev, 17. mai 2022

ILU SÜNNIB VAHEL KA PATTA PANNA

Vahel jõuab aednik headele mõtetele-lahendusteni läbi pika protsessi. Võiks ju kohe osata-teada ja õnnestuda mõne prjektiga, aga no elu ei pea ju lihtne olema. Ma arvan. et elu on tegelikult lihtne, oleneb kui keeruliseks me ise selle elame.

Aga aednikuhing otsib ja katsetab ja kombib ja spikerdab teistelt tegijatelt. Nii minagi.

Mul on aias enda valatud erinevaid betoonnõusi. No oli aeg, mil sõbrannad kutsusid mind betooninaiseks ja iga kord, kui läksin ehituspoodi, juba naeratati, et ahaaa betooni jälle jah.

Hetkel ma segu tegemise ja valamisega ei tegele, aga kiivalt kaitsen oma erinevaid vorme, et abikaasa neid minema ei viskaks. No näeb üleliigse prahina välja küll, aga väga vajaliku prahina minu jaoks.

Niisiis, minu betoonnõudes on erinevad taimekooslused pidanud kuidagi hakkama saama. Ise ma pole erilisi rahulolumärke ilmutanud. Kuni.... käisin hullu aedniku (loe väga targa ja loomingulise friigi) Riho aias. No vat, oli see alles mats mu pähe, aga pani mõtted kohe ketrama. Tal on ka neid moldmajanduse nõusid ja seal olid erinevad kivitaimla taimed. Ps. temalt nuiasin ma oma esimese aplikanni ka välja. ;)

Minu aju plahvatas ideedest ja lahendus tuli oma arust hea, aga taimematerjali nappis. Alati tulevad lahendused, mitte just kiirelt, aga räägi ja sa saad. 

Kurtsin oma mägisibulate kriisi Aalujate grupis ja kohe oli Messengeris teade, et tule ja vii. Käsimegi siis ühel õhtupoolikul sõbrannaga Sakus. Oi, seal oli palju vaadata ja ma imestan alati, et kuidas küll inimestele jäävad meelde taimede peened ladinakeelsed nimed. Ma olen õnnelik, kui eesti keelse nimegi suudan meelde jätte. Tulin paraja posu mägisibulate ja muu hea kraamiga.

Terve nädala peaaegu kõik õhtupooliku napid tunnid ma nokkisin ja sättisin oma potte. Hetkel olen üpris rahul, aga näis kuidas suve edenedes läheb.

                             







Järgmisena ootab mind kaktuste kasvuala kasvuhoones. 
Eeltööd on juba tehtud, kui nüüd leiaks aja kaktuseid tooma minna.





reede, 28. jaanuar 2022

KUI TAHE MUUTUB VAJADUSEKS...

 ...on hullunud aednikul end väga keeruline mõistusele kutsuda, suruda maha rahutust hinges ja sügelust kätel ;)

Kindlasti on tundnud iga aednik, et nii tahaks mingit taime, sest sellel on ilusad õied ja lummav lõhn või äge lehestik ja võra, või siis hoopis on meid haaranud mõte, et teistel ei ole, aga mul ju siis saab olema. Põhjusi on palju ;)

Kui tahe muutub vajaduseks, siis kipub kaduma ka enda kehtestatud raha kulutamise piir, mida on võimalik taimekese peale kulutada. Sest vajadus on muutunud nii painavaks, et ollakse valmis tegema mingites teistes kuluartiklites kitsendusi või edasi lükkamisi. Või otsitakse odavamaid müügikohti u paarisaja kilomeetri raadiusest, sest kuidagi peab ju saama.

Kui asjad on nii "halvaks" kujunenud, siis võid diagnoosida endal aiasõltuvuse. Me oskame ju kõik endale dr Googli abil diagnoose panna, asi siis aiasõltuvust tuvastada.

Õnneks pole ma veel nii sõltlane, aga mõningaid taimi olen PIDANUD ENDALE SAAMA. Sest need on mind üht- või teistpidi kõnetanud. Ilmselt on see tuttav tunne paljudele aednikele. Õnneks pole minust ka mingit hullu kollektsionääri saanud, kuigi ma isegi tunnen neid heas mõttes hullunud kogujaid, kes tulistavad kiirelt iga taimekese ladinakeelse nimetuse ja oskavad rääkida isendi eluolust pikkasid heietusi. 

Mulle need keerulised nimed meelde ei jää ja see pole minu jaoks ka oluline. Peaasi on see, et olen kindlaks teinud tema sobivuse minu aeda ja minu endaga, tean kuidas ma pean temaga käituma ja kõik muu jääb juba looduse hooleks. Kui sobime, siis saame sõpradeks, kui ei sobi, siis ehk proovime veelkord või siis üks meist loobub.

Niisiis, leidub minugi aias taimi, kus tahe on oma kampa haaranud murdumatu vajaduse. 

Esimene oli nö pannkoogipuu ehk jaapani juudapuulehik. Seda puuhakatist nägin, pigem rohkem haistis mu nina, ühe tuttava Maie ägedas väikesemõõdulises minu kodulinna aias. Oma aia loomisega alustava noore inimesena olin ma lummatud tema aia kunstilistest lähenemistest ja usun, et see oli mulle tõukeks teistmoodi mõtlemisele.

Juudapuulehiku võlu tuleb esile sügise poole, kui lehed hakkavad võtma punaseid, oranže ja pruunikaid toone ning eritama imalmagusat lõhna, mis on haistmisele vägagi nauditav. Vahel korjan ma peoga puu langenud lehti tuppa taldrikule, et neisse aegajalt nina pista. 

Mäletan, et see taimeke polnud sugugi odav ja ma igaks juhuks abikaasale ei hakanud hinnast rääkima. No pole tal ju vaja kõike teada ;)




Naistenõgestest ääris jõudis minu aeda puht praktilisest soovist. Olles lääne- ja lõunapoolses Euroopas palju ringi tiirutanud ja armunud jäägitult lavendlisse, tekkis endalgi vastupandamatu vajadus omada lavendlitaimi ja mitte üks või kaks, vaid ikka terve posu, no nii, et oleks mida vaadata. Aga uurides lavendlite eluolu polnud ma väga kindel, et kas siin keskmaal nad hakkama saavad. Olles teinud uurimustööd, jõudsin järeldusele, et pigem naistenõges on kindla peale minek. Kuna eelarve ei lubanud mul kümmet 5-eurost taime osta, siis kasvatasin need ise.

Head õitega pilti ei leidnud.


Aiahuvilised Kirp ja Puuk on väga tänulikud naistenõgese eest. Üks taim on kujunenud nende tõeliseks lemmikuks. Alguses püüdsin taimekest kasside närimis- ja nühkimisvajaduse eest kaitsta, kuid nüüd olen aiamõtestajana sellest loobunud. Igaühel peab ju mingi nauding olema, olgu see siis silmad pahupidi nõgesepõõsas püherdamine. Peaasi, et ma ise seda tegema ei hakka.

                                      


Aga lavendlid on mu aeda erinevaid teid pidi siiski jõudnud ja saavad ka kenasti hakkama.

                                       

Uut peenart rajades, mis sai nimeks koopapeenar, otsisin sinna midagi erilist: puukest, mis oleks madala kasvuga, teistsugune ja püüaks pilku. Leidsin lehise leinavormi Euroopa lehis "Pendula". Uurides aiapoodidest hinda, sattusin ahastusse: üle 70-eurone taim oli minu jaoks kallis. Tegelikult ma jõuaksin seda isegi osta, aga kooner minus ei lase kõikehalvaval vajadusel reaalset mõistust peedistada. Aga vahel tulevad ootamatud lahendused. Mul oli võimalus meie kohaliku EAMS-ga Lätti laadale sõita ja sealt puuke mu aeda poole odavama hinnaga jõudiski.

                                

                                          


Taaskord Horvaatias olles jäi silma, et pea igas aias kasvab taim, millel on varre otsas palju ilusaid valgeid õisi. Tegelikult märkasin neid juba Leedus ja Poolas, aga autoaknast ei saanud pead välja pista ega autojuhilt peatust nõuda. Minu jaoks oli see midagi uut ja väga põnevat. Kuidas tuvastada nime, ikka Googli erinevate otsingumootorite abil. Selgus, et tegemist on tääkliiliaga ja isegi Eestis on seda võimalik kasvatada. Ohjasin end hotelliaeda röövima minemast ja leidsin meie ühest puukoolist taimed, mis said õhinapõhiselt ka tellitud. Umbes kolm aastat on nad mul kasvanud. Kuid mulle tundub, et mul on vist natukene vale sort, sest see on kiuliste lehtedega ja pole päris see, mida olen osades meie aedades kohanud üsna noorukeste taimedena õitsemas. Aga eks aeg näitab.

                                        

Viimane hullus, kus tahe on muutunud piiramatuks vajaduseks on kaktused, mis kasvavad õues. Jälgisin mitu aastat igasugu kaktuste teemalisi postitusi ja otsisin mõttes oma aias neile kohta, juhuks kui see unistus peaks saama reaalsuseks. Lõpuks õnnestus mul eelmine aasta saada Võhma kandist tuntud aiahullu Riho käest üks kaktuse taim (habras viigikaktus "Opuntia Fragilis") ja teise sain Risti kandi aiahullu Triinu käest nüüd sügisel (maadjas viigikaktus). Rahaline väärtus oli väga väike, aga olulisem on emotsioonid, mida ma aegajalt kuulen. Eriti tore on kuulata kuidas mu kallis kaasa räägib, et meil aias kasvavad kaktused ja veab külalisi kättpidi mu alles siiski pisikesi taimekesi vaatama.

             


Neid taimi, kus tahtmine (mitte soovimine, sest see pole nii kindlameelne siht) on muutunud vajaduseks on kindlasti veel, aga aitab neistki.

Kindlasti on lugejal äratundmishetki, kus ei jää muud üle kui anda järgi vajadusele ja rahuldada oma aiasõltuvust, sest me vajame seda aiadopamiini laksu ;)








pühapäev, 9. jaanuar 2022

TALV TEEB AEDNIKU RAHUTUKS...

....sest kevad tundub nii kaugel. 

Aednikuna tunnen ma talviti erilist rahutust hinges. Kui on liiga külm, siis muretsen, et kas need õrnemad taimed ikka peavad vastu? Kas neil on piisavalt lund või muud katet peal?

Kui on liiga soe, siis mõtlen, et mõni totu ei arva juba, et kevad käes ja tahab oma õienupukesi välja ajada.

Nii see aednik minus siis kahlab kõrges lumes mööda aeda ringi ja uurib kaktuste varikatuse alla, koputab lombijääd, sest vist jäi üks konnalonni sinna talvituma. Vahin oma suure elutööpeenra suunas, mis sai just napilt enne külmade tulekut põhjaliku uuenduskuuri korraliku peenraäärega ja lisandus ka ohtralt ruutmeetrid lilleilu jaoks (oh, oleks ma teadnud, et see nii läheb). Ootan kannatamatult kevadet, et seda laukude, tulpide ja muude sibullillede paraadi nautida. Peenrakujunduse käigus läks ikka mõni asi väga lappama, aga on mida oodata.

Samas imetlen lumiseid arooniaid ja värvilisi kontpuude oksi. Uurin ka kas koopapeenras haldjas kodus on. 


Oli ;)  ja lausa nautis talve. Jälgides oma kassilike silmadega ümbrust.



Tegelikult tean, et ei maksa üldse põdeda, et mis saab. 

On nagu on ja tuleb mis tuleb!

Pigem soovin, et igasuguste kahjurite populatsioon väheneks ja et kevadel oleks taas minus endas palju energiat uute projektidega alustada.

Aednikul minus on olnud mahti mõtiskleda oma bloginduse üle ja olen teinud otsuse pisutise muutuse poole. Luban, et leiate mu postitusi tihedamini ja minus pead tõstnud aiamõtestaja võtmes. Olete lahkelt palutud kaasa mõtisklema😉

Nii, et...


reede, 17. aprill 2020

KEVAD PELETAB LAISKUST

Nii ammu oli see, kui viimati kirjutasin.
Ei hakkagi vabandama, kui ikka laiskus ja järjepidevuse puudujääk lööb jalaga ukse lahti, siis pole enda vabanduseks midagi öelda.

AGA ma sain Pesamuna lahke abiga valmis ühe ammu plaanitud video oma n.ö Elutöö peenrast. Pesamuna oli vankrititt, kui seda looma hakkasin ja nüüd on 18-aastane preili.
Videote filmimise kvaliteediga pean veel vaeva nägema ja mulle tutvustati mingid tasakaalu vidinat ka, mis hoiab aparaadi normaalses olekus. Kuid olen siiski esmase tulemusega rahul. 
Endal vähemalt ilus vaadata. 

Pärast seda kui ma 6. klassi tüdrukutega üleeestilisest kokandusvideost osa võtsin (ei saa mainimata jätte, et me ka 1. koha võitsime) ja Pesamuna meile ilgelt laheda video kokku lõikas, arvavad minu kooli õpilased, et ma võiksin ikka rohkem selliseid asju teha ja nemad on kohe fännid valmis ;)
Noorte asjalikelt hulludele soovidele tuleb ikka vastu tulla!



pühapäev, 21. jaanuar 2018

MANGOLD TULI PRILLITOOSIST


Kuidas satuvad taimed minu aeda?
Aus vastus on, et jumala suvalt. 
Vahel on see ratsionaalse kaalutluse tagajärg, 
rohkem aga tõmme-soov-unistus 
või vaatanmissaab käitumine.
..... või vaatan Prillitoosi ;)

Abikaasa naerab ammu, et naine hakkab vanaks jääma. 
Aga sellest ajast, kui saatejuhiks on Reet Linna, 
ma tõsiselt naudin seda.
Selles on elukogenud  nooruslikku elurõõmu,  
mitte et oleme sent võlgu surmale.

Kord räägiti seal lehtpeedist ehk mangoldist, 
et kasulik ja kasvab hästi, 
muidugi oli mul seda kohe vaja.

Nüüd on see juba paar aastat mu köögiviljaaia kliendiks.

Pildil on sellest tehtud lehttaignal lahtine pirukas.
Korralik kogus lehtpeeti on koos küüslaugu, või, sibula ja soola-pipraga pannil ära hautatud. 
Taignale laotatud koos feta-juustu ja oliividega.
Ahju ja voilaa, nautlema.

Lauakaunistuseks on hurmavalt lõhnava pannkoogipuu lehed ja samovaris kasvab taim,
 mille nime ma ei mäleta.
See viimane on nii minulik ;)




Kahjuks naudin ainult mina (ja minu kõduussikesed) mangolit.
Kassid käivad vaid suurte lehtede all putukaid taga ajamas
ja ülejäänud pereliikmed on veendumusel, 
et nemad silo ei söö.
Aga kui laskuda statistikasse, siis mina olen oma ussikestega ikkagi ülekaalus ;)


Poodides on seemned juba müügil. 
Nii, et hop-hop mangoldit ostma.
Maitselt meeldib mulle rohkem roheline, 
kui punane variant, 
aga aialapi kaunistamiseks on just punased ägedad.

laupäev, 13. jaanuar 2018

KASVAN SEAL KUS TAHAN


Mõne taimega on kohe nii, et tema kasvab seal kus tema tahab, 
mitte seal kus on sinu plaan ja unistus.

Nii on lood minu spargliga, mis kasvab täpselt tänava ääres võrkaia all kruusa sees. 
Seda sealt välja kaevata on üsna lootusetu ettevõtmine, sest pinnas on kivine nagu ikka asfaltkattega tänaval ja juurikad on ilmselt teisel pool maakera. 


Ükskord proovisin teda oma suure entusiasmiga sealt välja kaevata, 
aga õige pea taipasin, et pean loobuma. 

Tuleb leppida nende hingitsevate sparglipoegadega, mida olen peenrasse istutanud. 

See uhke tegelane tahab just siin möödakäijate imetlust ja vahel on ta sunnitud ka loovutama mõne oksakese "uudishimulikule loodussõbrale."

Nii ta siis kasvab ja laieneb seal usinasti. 

Mina käin vaid lillekimpu oksakesi võtmas ja võluvaid fotosid tegemas.