Teisipäev, 17. mai 2022

ILU SÜNNIB VAHEL KA PATTA PANNA

Vahel jõuab aednik headele mõtetele-lahendusteni läbi pika protsessi. Võiks ju kohe osata-teada ja õnnestuda mõne prjektiga, aga no elu ei pea ju lihtne olema. Ma arvan. et elu on tegelikult lihtne, oleneb kui keeruliseks me ise selle elame.

Aga aednikuhing otsib ja katsetab ja kombib ja spikerdab teistelt tegijatelt. Nii minagi.

Mul on aias enda valatud erinevaid betoonnõusi. No oli aeg, mil sõbrannad kutsusid mind betooninaiseks ja iga kord, kui läksin ehituspoodi, juba naeratati, et ahaaa betooni jälle jah.

Hetkel ma segu tegemise ja valamisega ei tegele, aga kiivalt kaitsen oma erinevaid vorme, et abikaasa neid minema ei viskaks. No näeb üleliigse prahina välja küll, aga väga vajaliku prahina minu jaoks.

Niisiis, minu betoonnõudes on erinevad taimekooslused pidanud kuidagi hakkama saama. Ise ma pole erilisi rahulolumärke ilmutanud. Kuni.... käisin hullu aedniku (loe väga targa ja loomingulise friigi) Riho aias. No vat, oli see alles mats mu pähe, aga pani mõtted kohe ketrama. Tal on ka neid moldmajanduse nõusid ja seal olid erinevad kivitaimla taimed. Ps. temalt nuiasin ma oma esimese aplikanni ka välja. ;)

Minu aju plahvatas ideedest ja lahendus tuli oma arust hea, aga taimematerjali nappis. Alati tulevad lahendused, mitte just kiirelt, aga räägi ja sa saad. 

Kurtsin oma mägisibulate kriisi Aalujate grupis ja kohe oli Messengeris teade, et tule ja vii. Käsimegi siis ühel õhtupoolikul sõbrannaga Sakus. Oi, seal oli palju vaadata ja ma imestan alati, et kuidas küll inimestele jäävad meelde taimede peened ladinakeelsed nimed. Ma olen õnnelik, kui eesti keelse nimegi suudan meelde jätte. Tulin paraja posu mägisibulate ja muu hea kraamiga.

Terve nädala peaaegu kõik õhtupooliku napid tunnid ma nokkisin ja sättisin oma potte. Hetkel olen üpris rahul, aga näis kuidas suve edenedes läheb.

                             







Järgmisena ootab mind kaktuste kasvuala kasvuhoones. 
Eeltööd on juba tehtud, kui nüüd leiaks aja kaktuseid tooma minna.





Teisipäev, 15. märts 2022

OLEN TÄNULIK ET OLEN OLEMAS

 Täna on väga eriline päev. Minu ema saab 92 aastaseks ja plaanib ka sel kevadel siiski tomatiseemned maha külvata, kuigi silmanägemine on üsna kehv ja selg-jalad valutavad elamise kulumisest.

Õnneks ta enam viimased kümmekond aastat  õunapuu otsa oksi lõikama ronida ei taha. See ongi olnud lapsepõlvest saati kuni siiani minu töö.

Ma olen tänulik oma emale, et ma olemas olen, selline vanainimeste laps ja ise arvan, et üsna ilus ja arukas välja tulnud. 😜😜😜

Ema on olnud minu aiandushuvi looja, ärgitaja, teejuht. Tema taimede kasvatus- ja katsetushuvi on saatnud mind väikesest saati.

Kunagi tahtsin saada aednikuks. Ema loovutas mulle oma vana väikese kilekasvuhoone, kuhu ma siis kevadel suure usinusega paar tomatitaime panin ning üritasin maltsast ja tomatitaimest mingit ristsugutist aretada. Sügiseks olid mu kasvuhoones pooleteise meetrised maltsad ja äbarikud tomatitaimed, aga ise olin väga rahul ning korjasin peodeviisi maltsaseemneid talvevaruks.

Tema kõrvalt olen ma nakatunud väiksesse hosta-, liilia-, krookuse jne palavikku, pojengide "haigusest" ma teadlikult hoidusin eemale, need lilled mind kuidagi ei kõnetanud. Alles nüüd poolesajandi vanusena on hakanud see viirus väga vaikselt tasahilju minuni jõudma, eks näis. Aga ema lokkavat pojengipeenart käin imetlemas küll.


Ma olen tänulik, et ma olen olemas ja saan siia maailma ka oma osa anda.💖


Reede, 28. jaanuar 2022

KUI TAHE MUUTUB VAJADUSEKS...

 ...on hullunud aednikul end väga keeruline mõistusele kutsuda, suruda maha rahutust hinges ja sügelust kätel ;)

Kindlasti on tundnud iga aednik, et nii tahaks mingit taime, sest sellel on ilusad õied ja lummav lõhn või äge lehestik ja võra, või siis hoopis on meid haaranud mõte, et teistel ei ole, aga mul ju siis saab olema. Põhjusi on palju ;)

Kui tahe muutub vajaduseks, siis kipub kaduma ka enda kehtestatud raha kulutamise piir, mida on võimalik taimekese peale kulutada. Sest vajadus on muutunud nii painavaks, et ollakse valmis tegema mingites teistes kuluartiklites kitsendusi või edasi lükkamisi. Või otsitakse odavamaid müügikohti u paarisaja kilomeetri raadiusest, sest kuidagi peab ju saama.

Kui asjad on nii "halvaks" kujunenud, siis võid diagnoosida endal aiasõltuvuse. Me oskame ju kõik endale dr Googli abil diagnoose panna, asi siis aiasõltuvust tuvastada.

Õnneks pole ma veel nii sõltlane, aga mõningaid taimi olen PIDANUD ENDALE SAAMA. Sest need on mind üht- või teistpidi kõnetanud. Ilmselt on see tuttav tunne paljudele aednikele. Õnneks pole minust ka mingit hullu kollektsionääri saanud, kuigi ma isegi tunnen neid heas mõttes hullunud kogujaid, kes tulistavad kiirelt iga taimekese ladinakeelse nimetuse ja oskavad rääkida isendi eluolust pikkasid heietusi. 

Mulle need keerulised nimed meelde ei jää ja see pole minu jaoks ka oluline. Peaasi on see, et olen kindlaks teinud tema sobivuse minu aeda ja minu endaga, tean kuidas ma pean temaga käituma ja kõik muu jääb juba looduse hooleks. Kui sobime, siis saame sõpradeks, kui ei sobi, siis ehk proovime veelkord või siis üks meist loobub.

Niisiis, leidub minugi aias taimi, kus tahe on oma kampa haaranud murdumatu vajaduse. 

Esimene oli nö pannkoogipuu ehk jaapani juudapuulehik. Seda puuhakatist nägin, pigem rohkem haistis mu nina, ühe tuttava Maie ägedas väikesemõõdulises minu kodulinna aias. Oma aia loomisega alustava noore inimesena olin ma lummatud tema aia kunstilistest lähenemistest ja usun, et see oli mulle tõukeks teistmoodi mõtlemisele.

Juudapuulehiku võlu tuleb esile sügise poole, kui lehed hakkavad võtma punaseid, oranže ja pruunikaid toone ning eritama imalmagusat lõhna, mis on haistmisele vägagi nauditav. Vahel korjan ma peoga puu langenud lehti tuppa taldrikule, et neisse aegajalt nina pista. 

Mäletan, et see taimeke polnud sugugi odav ja ma igaks juhuks abikaasale ei hakanud hinnast rääkima. No pole tal ju vaja kõike teada ;)




Naistenõgestest ääris jõudis minu aeda puht praktilisest soovist. Olles lääne- ja lõunapoolses Euroopas palju ringi tiirutanud ja armunud jäägitult lavendlisse, tekkis endalgi vastupandamatu vajadus omada lavendlitaimi ja mitte üks või kaks, vaid ikka terve posu, no nii, et oleks mida vaadata. Aga uurides lavendlite eluolu polnud ma väga kindel, et kas siin keskmaal nad hakkama saavad. Olles teinud uurimustööd, jõudsin järeldusele, et pigem naistenõges on kindla peale minek. Kuna eelarve ei lubanud mul kümmet 5-eurost taime osta, siis kasvatasin need ise.

Head õitega pilti ei leidnud.


Aiahuvilised Kirp ja Puuk on väga tänulikud naistenõgese eest. Üks taim on kujunenud nende tõeliseks lemmikuks. Alguses püüdsin taimekest kasside närimis- ja nühkimisvajaduse eest kaitsta, kuid nüüd olen aiamõtestajana sellest loobunud. Igaühel peab ju mingi nauding olema, olgu see siis silmad pahupidi nõgesepõõsas püherdamine. Peaasi, et ma ise seda tegema ei hakka.

                                      


Aga lavendlid on mu aeda erinevaid teid pidi siiski jõudnud ja saavad ka kenasti hakkama.

                                       

Uut peenart rajades, mis sai nimeks koopapeenar, otsisin sinna midagi erilist: puukest, mis oleks madala kasvuga, teistsugune ja püüaks pilku. Leidsin lehise leinavormi Euroopa lehis "Pendula". Uurides aiapoodidest hinda, sattusin ahastusse: üle 70-eurone taim oli minu jaoks kallis. Tegelikult ma jõuaksin seda isegi osta, aga kooner minus ei lase kõikehalvaval vajadusel reaalset mõistust peedistada. Aga vahel tulevad ootamatud lahendused. Mul oli võimalus meie kohaliku EAMS-ga Lätti laadale sõita ja sealt puuke mu aeda poole odavama hinnaga jõudiski.

                                

                                          


Taaskord Horvaatias olles jäi silma, et pea igas aias kasvab taim, millel on varre otsas palju ilusaid valgeid õisi. Tegelikult märkasin neid juba Leedus ja Poolas, aga autoaknast ei saanud pead välja pista ega autojuhilt peatust nõuda. Minu jaoks oli see midagi uut ja väga põnevat. Kuidas tuvastada nime, ikka Googli erinevate otsingumootorite abil. Selgus, et tegemist on tääkliiliaga ja isegi Eestis on seda võimalik kasvatada. Ohjasin end hotelliaeda röövima minemast ja leidsin meie ühest puukoolist taimed, mis said õhinapõhiselt ka tellitud. Umbes kolm aastat on nad mul kasvanud. Kuid mulle tundub, et mul on vist natukene vale sort, sest see on kiuliste lehtedega ja pole päris see, mida olen osades meie aedades kohanud üsna noorukeste taimedena õitsemas. Aga eks aeg näitab.

                                        

Viimane hullus, kus tahe on muutunud piiramatuks vajaduseks on kaktused, mis kasvavad õues. Jälgisin mitu aastat igasugu kaktuste teemalisi postitusi ja otsisin mõttes oma aias neile kohta, juhuks kui see unistus peaks saama reaalsuseks. Lõpuks õnnestus mul eelmine aasta saada Võhma kandist tuntud aiahullu Riho käest üks kaktuse taim (habras viigikaktus "Opuntia Fragilis") ja teise sain Risti kandi aiahullu Triinu käest nüüd sügisel (maadjas viigikaktus). Rahaline väärtus oli väga väike, aga olulisem on emotsioonid, mida ma aegajalt kuulen. Eriti tore on kuulata kuidas mu kallis kaasa räägib, et meil aias kasvavad kaktused ja veab külalisi kättpidi mu alles siiski pisikesi taimekesi vaatama.

             


Neid taimi, kus tahtmine (mitte soovimine, sest see pole nii kindlameelne siht) on muutunud vajaduseks on kindlasti veel, aga aitab neistki.

Kindlasti on lugejal äratundmishetki, kus ei jää muud üle kui anda järgi vajadusele ja rahuldada oma aiasõltuvust, sest me vajame seda aiadopamiini laksu ;)








Neljapäev, 20. jaanuar 2022

AIASÕLTLASE VEENIDES VOOLAB...

 ...õie-ja mullalõhnaline, värske saagi ja sõnniku maitseline, põlve- ja seljavalu vaigistav õnnemolekul  dopamiin.

Kogu alljärgnev tekst ei kvalifitseeru mitte mingisugustele teadusfaktidele (natukene tegelikult küll), ega kandideeri Nobeli teadus - ega meditsiinipreemiale ja on kirjutatud minu kui ühe aiasõltlase vaatepunktist. Kõikidel paduusklikel teadusgurudel (ps ma usun ise teadusesse) ei maksa kohe tagajalgadele tõusta, et mis jama see on, vaid võta tass teed - kohvi või kui soovid siis kangemat ja lugedes mõtle lihtsalt kaasa. Usun, et ma päris lolli juttu ei aja, aga selle teooria tõestamiseks puudub lihtsalt uurimus, mis on läbi viidud Šveitsi teadlaste poolt ;), teate küll neid reklaame. Aga päris soolapuhumine ja kohvipaksult ennustamine see ka ei ole. Väike huumorisoon tuleks ka kasuks.

Kui ma oma ühes eelnevas postituses tõstatasin üles küsimuse 

MIKS? Miks ma teen seda, mida ma teen? 

ja andsin ka mõista, et ma enda jaoks leidsin vastuse ühes hoopis teistlaadsel koolitusel.

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com/2022/01/suur-kusimus-miks.html

Niisiis, istun mina, kudumisvardad käes, koolitusel  «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras (väga soovitan) ning kuulan mõttemuigega tema, minu jaoks tuttavat (töö nõuab minult psühholoogiaalaseid teadmisi) juttu  ja korraga lause juures, et "Tänapäeva teismelised vajavad neid lühiajalisi netisähvatusi, sest see annab neile dopamiini lisalaengu", käis ka minu ajus üks korralik plahvatus. Jaaa, just, absoluutselt tõsi, see kehtib ka poolesajandi vanuste aiasõltlaste puhul, kes vaevlevad küsimuse käes: Miks? Kuid nendel pole tegemist lühiajalise laenguga, vaid pikaajaliselt kujunenud "sõltuvusprobleemiga" ;) kus õnnetunnet tekitab aedniku aed.

Sellest loengust, ma muud üles ei kirjutanudki, kui vaid sõna "dopamiin".😆

Mis on dopamiin ja kust me seda saame (normaalsed inimesed saavad)?

Lühidalt: dopamiin on motivatsiooni molekul ehk keemiline sõnumitooja,  mis juhib meie motivatsiooni, aktiivsust, vererõhku, und, keskendumisvõimet jne. Põhiliselt asub ta meie aju osas, mis reguleerib meie meeleolu, tegutsemisvalmidust, meeleolu,  õppimis- ja mäluprotsesse. Dopamiini toodavad meile: toit, seks, armastus, sõprus ja uue õppimine... ning mida suurem on dopamiini purse, seda rohkem me seda tahame. 

Need kõik loetletud õnneallikad on küll väga nauditavad, aga aednik minus vajab enamat ja kust ma siis ammutan neid laenguid, et tuju oleks parem ja iga uue ettevõtmise valmimise teekond oleks nauditav.


Mis on sellega pistmist ühel aednikul? 

Minu kui aiamõtestaja ajurakud on nüüd kõvasti tööd teinud ja leidnud vastused.

Olete kindlasti külastanud ilusaid aedasid. Aga, mis teeb ühest maalapist pilkupüüdva aia või siis tavalise oma pere koduaia, kus on mõnus olla. Ikka inimesed! Millised inimesed? Mõneti hullud inimesed, kes loovad mitte sellepärast, et neil muud teha poleks, vaid et nad ka ise saavad sellest rahuldust. Aga rahuldust ja õnnetunnet tekitab dopamiin.

Sööki on alati hea näitena tuua, sest seda vajame me kõik. Mitte tühi kõht ei anna meile märku, et vajame süüa, vaid dopamiin toob meile sõnumi, et ahoi, oleme näljased ja vajame süüa. Peame otsustama, kas me sööme, millal ja kellega seda teeme, kus ja mida me sööme. Kõike seda otsustame näljas õnnemolekuli nõudmisel.

Aedniku dopamiini taset tõstavad: ilusad vaated, edenenud taimed, suurepärane saak, õitemeri, värvide möll, peadpööritavad lõhnad, puhas mullastik, hea väärtusega huumus, vähene kahjurite rünnak, liblikad ja mesilased, konnad ja siilid, valmiva või alles su peas oleva idee visualiseerimine jne jne..

Mõned minu dopamiini laksud, millal tunnen et rõõmumolekulid mu veenides peavad pidu.

Silmarõõmu pakkuvad vaated, mille nautimisest ma ei väsi.

                                    

                                        


Üks pilt minu tööpõllust koolis Rohelise kooli projekti vedajana :)



Joovastav lõhna- ja lillemeri, kus liiga palju on tõesti palju. 


Hulluks läinud viinamarjad, kui olin just põdenud, et äkki külm tegi liiga ja gigantkasvuline (meie kliimas küll tagasihoidliku kasvuga) kõrvits.



Mõni peab kanu, sigu või jäneseid, minul on oma kolm K-d: kassid, konnad ja kõduussid ;)

                                

                                


Või, et ka naaber hoolitseb oma aia eest, ei kasuta kangeid mürke ja oskab-tahab sinuga vestelda taimedest, aiast, õnnestumistest-luhta läinud üritamistest, headest müügikohtadest jne. Kutsub sind vaatama oma uusi-vanu projekte, jagab taimi.

Ning jalutate koos üksteise aedades, kas labidas või kohvitass käes, sest oled just naabrinaisega oma uut koogikatsetust jagamas. Või saad värskele naabrinaisele aiatarkusi jagada, tundes, et oled pisutki kellegist targem või kuulad teise minust üsna palju vanema naabrinaise maailmavaatelisi mõtisklusi ja võtad pisut kohmetudes vastu tema imetlushüüded, et ""Mis sa siin vahepeal oled jälle korda saatnud" ;)


 


Lõpetuseks, et mis see dopamiin ikka on, kui õnnetunne! ja aednik leiab oma aiast palju õnnetunnet, joovastust, suurt õhinat, rahulolu ja avastamisrõõmu.

See on minupoolne vastus kunagises loengus kõlanud Miks? küsimusele, kus vastuseks oli, et midagi on aedniku elust puudu.

Minu teksti aitasid mõtestada

https://terveelukeskus.ee/dopamiin/

https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2018/04/20/paike-teeb-onnelikuks-miks-see-nii-on


Neljapäev, 13. jaanuar 2022

SUUR KÜSIMUS "MIKS?"

 Minult on vahel küsitud, et "Miks sa teed seda, mida sa teed?"

Ehk, miks sa nö orjad oma aias, kui saaks ka mugavamalt, kergemalt ja võib olla ka odavamalt.

Esimene vastus on mul alati: "See meeldib mulle!"

Ja siis kuulen tavaliselt, et  tänapäeval saab ju poest ka osta igasugu köögivilju, mis on Eestis kasvatatud.

Siis tõstab minu ajukäärude vahel pead rohe-ja aiamõtestaja hing ja ütleksin, et lausa patriotism ja mõneti fanatism, mis kisub mind vaidlusvälja rindele. No mis sa hulluga ikka teed, onju ;)

"Jaa, saab, aga ma ei tea kuidas neid on kasvatatud ja samas, kui mul on hea mullaga maa, tahe aiamaal küürutada teades väga täpselt, milliste vahenditega ma oma taimi poputan, siis valin ikkagi ise kasvatamise!"


Teiselt olen ma kasvanud üles kodus, kus alati kasvatati kõik aia- ja köögiviljad, see elamise vorm on mulle emapiimaga sisse antud ning seda on keeruline välja juurida.

Kolmandaks:  see huvitab mind: katsetada, kas, millal ja mis taimeke üldse välja tuleb; mis tast saab: kas ta jääb minu aias ellu ja mis temast pikema aja jooksul saab?

Ja muidugi lilled ja muud ilutaimed, mis peavad minu ümber kasvama ning kogu see aiakujundus, mis paneb mu loovuse hullult tööle, kippudes mu unenägudesse, et saaks üllatada ennast ja teisi.  

Aiatööde perioodil ootan ma põnevusega uut päeva või siis kiiret tööpäeva lõppu, et kimada kodu poole. See kõik on üleüldse omaette ooper.

                   

Mulle meeldivad ilusad aiad.  Need ei pea olema viimse libleni sätitud, kuid kindlasti üldpilguga hoomates korras. Tunnen küll vastupandamatut tahet ka võõrast peenrast umbrohtu likvideerima minna, aga siiski ma ei tee seda, äkki on sellel umbrohul seal lillede või porgandite vahel oma mõte ja las ta siis olla. Peaasi, et minu peenras ei ole. 

                                  

Kunagi tulbipäevadel (meie kenas kevadpealinnas neid tehakse) ühes huvitavas loengus tarku ja kogenud inimesi kuulates, ütles üks loengupidaja ühe vastuse küsimusele: "Miks?" ja see vastus on mind häirinud siiani. Tema vastus oli, et aeda  (vahet pole siis kas tarbe- või iluaeda) peavad-harivad need, kellel on midagi elust puudu. Kuulajaskond, valdavalt minust vanemad, noogutasid pead, aga mina tahtsin vaielda, vastu hakata, jonnida, kuid viisaka inimesena (vahel suudan seda ka olla) ei hakanud ma härra loengupidajat tüütama. Ausalt öeldes, olin sellest vastusest väga - väga häiritud. 

Analüüsisin oma ajusoppides, et millest mul siis puudu on? Ma olen ju kogu aeg kasvanud ja elanud sellises aiakultuuri keskkonnas, see on minu elu norm ja teisiti minu hing ei tahakski. See oleks karjuv ülekohus, kui minult võetaks minu aed. Jah, see on hingeline vajadus, aga millest see tuleb? Mis on see, mis selle käivitab minu jaoks. 

Või hoopis on mul puudu rahast (kellel ei oleks) või armastusest (seda peaks nagu ikka veel olema) või puuduvad mul mõtted oma vaba aja sisustamiseks (no ma oskan ka väga hästi mitte midagi teha) või ilust enda ümber (mh, mis on ilu).

Jäin siiski oma mingisuguse hinge augu mõtte juurde... kuigi tundsin, et see pole päris see.

Minuga koos loengus olnud ülenaaber, oli kohe sellega nõus ja ütles, et tal on väga palju hingeauke aiategevusega lappida. Aga minul ei olnud! Oleme kaks aiahullu, aga väga erinevast puust.

Mõtestaja minus arutles edasi, et tarbeaed võib olla puhta omakasvatatud söögi põhimõtte rahuldamine - sellest saan ma aru ja sellel on ka minu jaoks väga suur tähendus.

                                     

Eriti sai see taaskord kinnitust ühest Rohelise kooli projekti loengust (olen ühes ilusas mõisakoolis selle projekti eestvedaja), kus räägiti ja analüüsiti taimekaitsevahendite kasutamisest ja nende sisaldusest saagis. Sealt tuli välja, et suurimad pestitsiidide ja väetiste jääkide kogujad on maasikad ja porgandid. Just need, mis on mu lemmikud ja tundub enesetapulik osta neid poest. Ka viinamarjad. Neidki kasvatan, aga saaki ei saa ju aasta läbi, nii et selle riski ma siiski võtan ja ostan viinamarju ka poest, pestes neid siiski alati korralikult. Mingi hind peab ju muidugi oma soovidel olema.

Aga selline iluaed. No mida?, ma ju tahan ilu nautida oma ümber ja seda  luua ning ka teistele näidata. Ilmselt rahuldamata edevus või teadmiste janu? Pigem saamise ja andmise rõõm.

                                   

AGA siiski, ühel just nüüd talvisel koolivaheajal toimunud koolitusest sain ma ENDA jaoks lahenduse.  Tegelikult oli koolituse teema hoopis «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras. Kuid just seal käis minus see kauaoodatud klõps!

Olles ka ise mõningase psühholoogia haridusega ja andes juba 15 aastat koolis inimeseõpetust, kunsti ja teisi nö ellujäämisaineid, mis on väga seotud inimese psüühika mõistmise ja inimeseks olemise õpetamisega, sai ka mulle selgeks vastus mu suurele küsimusele "MIKS?"

Sellest mõtisklen ma oma järgmises postituses. 

Niikaua võiks lugeja enda jaoks mõelda, miks sa teed seda mida sa teed? 

Anna sellest mulle ka märku, kas blogi kommentaaris, FB või kirja teel.

Pühapäev, 9. jaanuar 2022

TALV TEEB AEDNIKU RAHUTUKS...

....sest kevad tundub nii kaugel. 

Aednikuna tunnen ma talviti erilist rahutust hinges. Kui on liiga külm, siis muretsen, et kas need õrnemad taimed ikka peavad vastu? Kas neil on piisavalt lund või muud katet peal?

Kui on liiga soe, siis mõtlen, et mõni totu ei arva juba, et kevad käes ja tahab oma õienupukesi välja ajada.

Nii see aednik minus siis kahlab kõrges lumes mööda aeda ringi ja uurib kaktuste varikatuse alla, koputab lombijääd, sest vist jäi üks konnalonni sinna talvituma. Vahin oma suure elutööpeenra suunas, mis sai just napilt enne külmade tulekut põhjaliku uuenduskuuri korraliku peenraäärega ja lisandus ka ohtralt ruutmeetrid lilleilu jaoks (oh, oleks ma teadnud, et see nii läheb). Ootan kannatamatult kevadet, et seda laukude, tulpide ja muude sibullillede paraadi nautida. Peenrakujunduse käigus läks ikka mõni asi väga lappama, aga on mida oodata.

Samas imetlen lumiseid arooniaid ja värvilisi kontpuude oksi. Uurin ka kas koopapeenras haldjas kodus on. 


Oli ;)  ja lausa nautis talve. Jälgides oma kassilike silmadega ümbrust.



Tegelikult tean, et ei maksa üldse põdeda, et mis saab. 

On nagu on ja tuleb mis tuleb!

Pigem soovin, et igasuguste kahjurite populatsioon väheneks ja et kevadel oleks taas minus endas palju energiat uute projektidega alustada.

Aednikul minus on olnud mahti mõtiskleda oma bloginduse üle ja olen teinud otsuse pisutise muutuse poole. Luban, et leiate mu postitusi tihedamini ja minus pead tõstnud aiamõtestaja võtmes. Olete lahkelt palutud kaasa mõtisklema😉

Nii, et...