Aia teevad taimed-ilmselgelt.
Tavalised, erilised, suured, väiksed, vanad, moodsad, õitsvad, lõhnavad, värvikirevad, üllatavad,
peavalu tekitavad jne...
Aga minu jaoks ja ilmselt ka teiste, loovad tõelise aia need x-faktorid.
Kujundus, aiaruumid, hooned, peenrakuju, piirdeaed, kivid, vesi, kujud.
Mina tahan oma aias üllatust, seda ohoo - efekti, seda miskit, mis võlub, paneb imetlema.
Samuti meeldib mulle mingi pisut segane süsteem, mingisugune jaotatus (mitte ranged piirid aga pudrud-kapsad segu ma ka ei taha aga joonlauaga ka piire ei sea).
Kasutan kive, enda valatud betoonist nõusid (olen väikest viisi betooninaine), kujusid (enamjaolt enda tehtud aga esineb ka kaubanduses saaduid) jne.
Niisiis, tahan pakkuda üllatust ja loodetavasti meedivat emotsiooni ja ka salapära.
Täna jagan väikest õpetust, kuidas Barbiest sai Konnatar, idee alge on pärit internetist minu kastmes.
Esimene samm on leida nukk. Ehk on järelkasvust järgi jäänud, kui ei ole siis, tuleb külastada kirbukaid või uurida tuttavate käest. Nukk ei pea üleni terve olema. Mina sain ilma jalgadeta nuku ja sellest läks asi veerema. Mul on tehtud ka teisi variante aga neist kunagi hiljem.
Kuna jalgu polnud ja nukk peab ju kuidagi püsti seisma, siis võtsin kasutusse jogurti pudeli, millesse valasin liiva, et see kupatus kenasti püsti seisaks ja tuul seda ümber ei lükkaks,
Keha ja pudeli vahele panin kuuma liimi ja teipisin pudelisuu ja keha ülemineku koha
maalriteibiga kinni.
Otsisin ühe vana puuvillase lina ja rebisin u 1 cm laiused ribad. Kastsin neid betooni-pva liimi- vee segusse. Üsna vedel möks ja hakkasin muumiat tegema.
Täpset õpetust, et kuidas on keeruline anda, sest pead vaatama, kust ja kuidas on riba kõige parem ümber keha keerutada. Vahepeal pintseldasin keha selle vedelikuga üle.
Kui absoluutselt kõik oli teibitud pintseldasin keha üle.
Kui "muumiamähis" oli kuivanud, siis õrnalt peene liivapaberiga nühkisin üle ja taas möksisin kogu keha ja jogurti pudeli ka. Nii võiks umbes 5 korda teha.
Juuksed peaks ära lõikama, täitsa kiilaks. Alguses proovisin ka juukseid möksida aga head tulemust ei saanud, nii et jätsin vaid tuka ja ülejäänu mähkisin ära.
See näidis ei ole küll Konnatari keha aga annab aimu, kuidas peaks tegema.
Nüüd seelik.
Pilti pole aga tehnoloogia abi saab ka internetist, kui minu jutt jääb segaseks.
Taas üks suurem tükk vanast linast. See oli kunagi õhemast fliisist lina, mis oli üsna kulunud.
Kastsin üleni märjaks ja sättisin vanade nööpnõeltega keha külge ja taaskord mähkisin vöökohta tugevasti ribadega, aegajalt nööpnõelu eemaldades.
Asetasin kuju kõrgema koha peale, et saaks saba alla sättida kokkukägardatud ajalehti, mis on abiks seeliku mahulisuse ja voltide tekitamiseks.
Kui seelik oli enam vähem selline nagu soovisin, siis pintseldasin taas üle.
Lasin kuivada ja lõikasin kääridega allääre sobiva pikkusega. Nüüd algab taaskord protsess: lihvi, pintselda, lihvi, pintselda jne. Pintseldada tuleb ka seestpoolt, niisiis ka saba alt ;)
Pintseldamise protsessi võib siis lõpetada, kui seelik on jäik ja kuivanuna kõmiseb koputamisel.
Kui kõik on valmis, otsi talle sobiv koht.
Minul on ta konnalombi ääres. Kuna seal elavad ka päris konnad, siis ta ongi konnahaldjas Konnatar, kellel on ka tegelikul oma lugu jutustada ;) Aga sellest saab teada siis, kui on aiakülastuspäev.
Minu Konnatar on talve kenasti üle elanud, nii vihmad, lume kui külmad. Võib olla, et kevadel pintseldan ta veel üle aga eks näis.
Kes ei taha sellist jändamist ette võtta või pole tema maitse, siis kõige lihtsam variant on kivid. Probleem võib olla hoopis selles, et kust neid saada?
Minu munakivide kollektsioon.
Idee on laenatud Nõmmiku Hobihäärberist ja minu moodi teostatud.
Toredad on ka kivitornid ja minumoodi jaapani laternad.
Jälle ise vormid meisterdatud ja valatud. Neid on mul aias mitmeid.
Ideederohket aiarõõmu!
