laupäev, 20. märts 2021

LASKE SEE KEVAD JUBA SISSE

 Kevadpealinna elanikuna naudin ma ilmselgelt kõike, mida meie Kevadpealinna toimkond pakub.

Tulbipäevi-see aasta küll aknataguse näitusena, lillelaata (loodan, et see aasta ikka toimub) ja kõike mis toob südamele rõõmu, eriti praegusel ajal.

Omalt poolt pakun ilusaid aiavaateid ja lillelõhna ning peenramaa saaki. 

Kas ma ootan seda käpuli maas peenardes tuhnimist võideldes seljavaluga ja aegajalt kontrollides, kas tagajalad veel kuulavad sõna? Ikka ootan, kuigi ilma valuta oleks parem.

Kevade alguse puhul kutsuti postitama oma tänase päeva toimetusi. Tuleb ära teha ;)

Avasin pidulikult oma kasvuhoonekohviku koos kohvi ja savipoti kaneelimandlisaiakestega, mille tarbimisele järgnes veel "pidulikum" rediste külvamine. ;) 


Savipotis küpsetamise idee mõlkus mul juba ammu peas. Härra Abikaasa muudkui vingus, et miks on köögikapis lillepotid ja vaid mühatas minu vastuse peale "Ja-jah, teadagi!?", 
et need on mu projekti jaoks.

Täna oligi just selle projekti teostamise päev. Kuna ma ei viitsinud suurt saiategu ette võtta, siis otsustasin proovida lehttaignaga. Teoorias olin tugev, järelduseks ütlen kohe, et oleks võinud kõik 5 lehte tainast ära kasutada aga ma polnud kindel, kas toimub ka mingi suurem kerkimise protsess või kas see kupatus läbi ka küpseb. 

Kiire ülevaade: hangi tuttuus savipott, pese üle ja määri võiga ning
 potipõhja pane tükike küpsetuspaberit.


Rulli lehttainas pisut suuremaks, puista peale kaneeli ja suhkrut või riivitud martsipani, 
pisut määrisin võid ka, et paremini haakuks.



Lõigu u 2-3 cm ribadeks ja lao potti segamini: ühed püsti, teised tükid pikali jättes väikesed vahed
ja pane ahju ahjuplaadi peale.

Küpsemisaeg oli 175 kraadi juures vist peaaegu tund. Vahepeal viska pilk peale ja otsusta ise, 
kas on valmis.


Naudi tulemust omale sobival viisil ja kohas.


Mina läksin kasvuhoonesse rediseid külvama, sest Maahommikus tark aednik Eva Luigas ütles, et tema külvab redised siis kasvuhoonesse, kui sisse loobitud lumi on ära sulanud. 
Mul oli see nüüd juhtunud.


Eelmisel aastal sel ajal õitsesid ka meie Keskmaal võrkiirised ja lumekupud ning ootamatult oli ka lund tulnud, mis oli erakordne nähtus ;)





















esmaspäev, 15. märts 2021

Võluva Konnatari sünd

 

Aia teevad taimed-ilmselgelt. 
Tavalised, erilised, suured, väiksed, vanad, moodsad, õitsvad, lõhnavad, värvikirevad, üllatavad, 
peavalu tekitavad jne...
Aga minu jaoks ja ilmselt ka teiste, loovad tõelise aia need x-faktorid. 
Kujundus, aiaruumid, hooned, peenrakuju, piirdeaed, kivid, vesi, kujud.
Mina tahan oma aias üllatust, seda ohoo -  efekti, seda miskit, mis võlub, paneb imetlema.
Samuti meeldib mulle mingi pisut segane süsteem, mingisugune jaotatus (mitte ranged piirid aga pudrud-kapsad segu ma ka ei taha aga joonlauaga ka piire ei sea).
Kasutan kive, enda valatud betoonist nõusid (olen väikest viisi betooninaine), kujusid (enamjaolt enda tehtud aga esineb ka kaubanduses saaduid) jne.
Niisiis, tahan pakkuda üllatust ja loodetavasti meedivat emotsiooni ja ka salapära.
Täna jagan väikest õpetust, kuidas Barbiest sai Konnatar, idee alge on pärit internetist minu kastmes.


Esimene samm on leida nukk. Ehk on järelkasvust järgi jäänud, kui ei ole siis, tuleb külastada kirbukaid või uurida tuttavate käest. Nukk ei pea üleni terve olema. Mina sain ilma jalgadeta nuku ja sellest läks asi veerema. Mul on tehtud ka teisi variante aga neist kunagi hiljem.
Kuna jalgu polnud ja nukk peab ju kuidagi püsti seisma, siis võtsin kasutusse jogurti pudeli, millesse valasin liiva, et see kupatus kenasti püsti seisaks ja tuul seda ümber ei lükkaks,


Keha ja pudeli vahele panin kuuma liimi ja teipisin pudelisuu ja keha ülemineku koha
 maalriteibiga kinni.
Otsisin ühe vana puuvillase lina ja rebisin u 1 cm laiused ribad. Kastsin neid betooni-pva liimi- vee segusse. Üsna vedel möks ja hakkasin muumiat tegema.
Täpset õpetust, et kuidas on keeruline anda, sest pead vaatama, kust ja kuidas on riba kõige parem ümber keha keerutada. Vahepeal pintseldasin keha selle vedelikuga üle. 
Kui absoluutselt kõik oli teibitud pintseldasin keha üle.
Kui "muumiamähis" oli kuivanud, siis õrnalt peene liivapaberiga nühkisin üle ja taas möksisin kogu keha ja jogurti pudeli ka. Nii võiks umbes 5 korda teha.

Juuksed peaks ära lõikama, täitsa kiilaks. Alguses proovisin ka juukseid möksida aga head tulemust ei saanud, nii et jätsin vaid tuka ja ülejäänu mähkisin ära.


See näidis ei ole küll Konnatari keha aga annab aimu, kuidas peaks tegema.


Nüüd seelik. 
Pilti pole aga tehnoloogia abi saab ka internetist, kui minu jutt jääb segaseks.
Taas üks suurem tükk vanast linast. See oli kunagi õhemast fliisist lina, mis oli üsna kulunud.
Kastsin üleni märjaks ja sättisin vanade nööpnõeltega keha külge ja taaskord mähkisin vöökohta tugevasti ribadega, aegajalt nööpnõelu eemaldades.
Asetasin kuju kõrgema koha peale, et saaks saba alla sättida kokkukägardatud ajalehti, mis on abiks seeliku mahulisuse ja voltide tekitamiseks.
Kui seelik oli enam vähem selline nagu soovisin, siis pintseldasin taas üle.
Lasin kuivada ja lõikasin kääridega allääre sobiva pikkusega. Nüüd algab taaskord protsess: lihvi, pintselda, lihvi, pintselda jne. Pintseldada tuleb ka seestpoolt, niisiis ka saba alt ;)
Pintseldamise protsessi võib siis lõpetada, kui seelik on jäik ja kuivanuna kõmiseb koputamisel.
Kui kõik on valmis, otsi talle sobiv koht.
Minul on ta konnalombi ääres. Kuna seal elavad ka päris konnad, siis ta ongi konnahaldjas Konnatar, kellel on ka tegelikul oma lugu jutustada ;) Aga sellest saab teada siis, kui on aiakülastuspäev.

Minu Konnatar on talve kenasti üle elanud, nii vihmad, lume kui külmad. Võib olla, et kevadel pintseldan ta veel üle aga eks näis.



Kes ei taha sellist jändamist ette võtta või pole tema maitse, siis kõige lihtsam variant on kivid. Probleem võib olla hoopis selles, et kust neid saada?

Minu munakivide kollektsioon. 
Idee on laenatud Nõmmiku Hobihäärberist ja minu moodi teostatud.





Toredad on ka kivitornid ja minumoodi jaapani laternad. 
Jälle ise vormid meisterdatud ja valatud. Neid on mul aias mitmeid.


Ideederohket aiarõõmu!




reede, 12. märts 2021

Luffa, mis imeloom see on...

 Luffa on käsnkõrvits, millest valmistatud nuustikuga nõukaajal vägagi tihti end puhtaks küüriti.

Tänapäeval kuulub see ökomöko maailma ja taasavastatakse jälle.

Kas luffat on kerge või raske kasvatada? Vastus on nii ja naa, peab natuke ikka teadma ka.

Minul on nüüd kolm aastat kogemust ja oskan natuke ka kaasa rääkida või lausa nõu anda.

Minu luffa kasvatamise haigus jõudis minuni ühe Venemaa reisi ajal u 10 aastat tagasi, kui käisime maadluspoistega Kaliningradis suurtel võistlustel. Linnas ringi tuuseldades astusin sisse ka seemnepoodi ja leidsin sealt just selle pakendi. Ma ei mäleta, kas ma muud ka ostsin aga luffa seemned ma sealt igatahes tõin.


Kuna mul siis mingit kasvuhoonet polnud, siis oma lihtsameelsuses otsustasin teda suures kastis vastu sooja majaseina kasvatada, olin vägagi optimist. No ei õnnestunud, kasvas paarimeetriseks taimeks ja oligi kõik. Rohkem ma tema iseärasustest ei teadnud ega ka uurinud.

Aastaid hiljem hakkas see mind taas huvitama, järelejäänud 5 seemnest panin kaks maha juba varakult nii märtsi alguses ja suveks istutasin ema kasvuhoonesse, kus nad isegi paar vilja kandsid. Vat sellest hetkest hakkas see teema mind rohkem huvitama ja asusin internetis uurima ning sain ka tarkust juurde, mida olen valmis teiega jagama.

Seemned tuleb märtsi alguses (keskel on ka täitsa ok) niiske paberi sisse sooja kohta nii u kolmeks päevaks likku panna. Miks? Sest üldiselt on seemnetel väga-väga kõva koor ja leotamine aitab neil idaneda. Võib küünetangidega ka idu poolset otsa  pisut ära naksata (neti tarkus, mille ka ära proovisin, toimib). Leotamisel on ka oht, et mõni seeme läheb mädanema, mis seal siis ikka, tasub panna natuke rohkem seemneid hakkama. Kui leotatud seemned on potti pandud, siis võib vahel päris kaua aega minna enne kui roheline leheke nina välja pistab. Olen suures ootuses ka mullas sorkimas käinud, et mis teema on, et veel miskit mullast ei tärka ;)

Selle aasta seemnete idanevus on väga hea aga samas võib olla ka see, et seekord oli mul võimalus hoida idanemistopsikut pesuruumi soojal põrandal. 


Aga ma olin laisk ja ei viitsinud neid kohe mulda suskima hakata ja need tüübid kukkusid kasvama. Täna panin mulda ja loodan, et juurduvad kenasti ära.


Nüüd tuleb kuni soojadeni neid toas popsutada,  tugesid tekitada (puidust šašlõki tikk ajab ka asja ära), ettevaatlikult väetada, sest väikses lillepotis saavad toitained otsa. Soovitan igasse nõusse panna üks taim, sest ümberistutamine ei ole tema meeldivaim tegevus ja mida vähem juurepalli vigastad, seda parem. Kui neid ette ei kasvata, siis saaki ei saa. 

Üle ookeani ja Euroopa lõunapoolsetel aladel on ilmad pikemalt soojemad ja kasvatamine lihtsam. USA-s ja Kanadas kasvatatakse ka neid kasvuhoonetes, seeme pannakse suurde nõusse ja seal ta siis kenasti kasvab ja annab saaki.

Kui saabuvad soojad ilmad, siis vali kasvuhoones selline koht, kus on kõrgust ja tekita talle ronimisvõimalus, istuta ettevaatlikult.  Esimestel aastatel ma vedasin erinevaid nööre mööda kasvuhoonet aga eelmisel aastal heegeldasin korduvkasutatava (masinas pestav) võrgustiku.
                                            
                                            Abilised Kirp ja Puuk on võrgustikku heegeldamas




2019 oli mul veetud nöörirägastik.





2020 kevadel heegeldatud võrgustik


Minu kasvuhoones on nende päralt keskmine peenar. Igal aastal vahetan mulla ära. Põhja panen sõnnikut ja mulla vean kompostihunnikust. Kastan oma ussifarmi vedeliku lahusega, et ümberistutuse stress oleks väiksem. Juhul kui juhtub mõni taim ära murduma, siis võid murdunud osa vette panna ja üldiselt käitub nagu kurk, et kasvatab uued juured.

                                                        Üks esimesi vilju juuli keskel


Kui tahad üli tubli olla, siis võid taime hargnemise ajal välja valida paar peavõrset aga mina seda ei tee, vaid kärbin hiljem aegajalt väikseid lisavõrseid.


Saagi kindlustamiseks tuleb seksiterapeudi tööd teha. Ehk siis võtad isase õie ja hõõrud õrnalt vastu emase õie südamikku. On täiesti normaalne, et igast õiest ega viljast asja ei saa.
Kasvamise ajal muudkui kasta ja anna kurgiväetist ja kärbi, ka isasõisi aga kärpimise ajal vaata, et ei lõika ära seda võsu, millel on vili. Augustis hakkan ära lõikama ka teisi õisi, et taimel oleks jõudu viljad suureks kasvatada.



Meie kliimas vili taime küljes ei kipu päris valmis saada. Luffa mõistes tähendab see, et vili hakkab kuivama ja seemned sees kõbisema.
Hoian vilju taime küljes nii kaua kui ilmad kannatavad ja siis lõikan nad ettevaatlikult ära ning tassin endiselt ettevaatlikult tuppa.

2019 aasta saak (27. september), neid väiksemaid ei ole tegelikult mõtet kuivatada, sest nad ei ole veel seest küpsed.


2020 aasta saak (15. oktoober), kui olin juba teadlikult väiksed luffad elimineerinud ;)


 Siiani olen saanud neid soojamüüri otsas kuivatada aga uuel hooajal on meil ehitusjärg sealmaal, et soojamüüri pealne pole enam avatud ja katsetan saunalava varianti.


Tuppa tassides ei tohi koorikut vigastada ega ka maha pillata, sest vigastatud vili hakkab hallitama ja läheb seest koledaks. Ei maksa ka kuivamise kiirendamiseks auke sisse torgata, sisu jääb kirju. Proovisin ära, ei ole hea mõte. Ebaõnnestunud kuivamise näide.


Umbes enne jõule peaks viljad olema kuivanud. Nüüd algab see kõige lõbusam osa: koorimine. Koored võivad olla teravate äärtega, ole ettevaatlik.


Mis edasi? Otsusta ise. Minul on väike seebiärikesekene. Kasutan seal ära. Kirp ja Puuk suhtuvad ka nendesse vaimustunult. Nemad saavad mängimiseks otsatükid. Eriti tore on neid nätsutada ja küünega õhku visata- kassirõõm.


Head katsetamist!
Ja kui kellegil on veel luffa kasvatamise tarkusi jagada, siis võtan kõik teadmised avatud meelega vastu ;)