Kuidas ma liiliapeenart harisin

 Tänane päev oli plaani poolest justkui paigas. Et ärkan üles täis indu oma päevaseid tegemisi tegema ja päev läheb lenneldes. 

Mmm, mõtteks hea. Kõigepealt sundis looduse jõud mind alla korrusele minema, kiikasin ka õue, et kas Kirp ja Puuk ka kuskilt ennast ilmutavad, aga õuest ei tahtnud keegi tuppa tulla ja vastikult külm oli ka.

Ma pole vist kunagi niipalju olümpiamänge vahtinud kui nüüd. Kõigepealt vahtisin triatloni. Ujumise juures meenutasin oma ujumistreeninguid ja olin õnnelik, et minust mingit  superujujat ei saanud, äkki oleksin pidanud ka Seine sogases vees ujuma. Rattasõidu ajal mõlgutasin juba mõtteid, et kui ma selle liiliapeenraga ühele poole saan, siis lähen teen ka mõned ringid. Tundus nii tore mõte. Jooksmise juures meenutasin endale, et daamid ei jookse ja siis olen mina vägagi daam. Nii, et ma veel sinna liiliapeenrasse ei jookse. Aga ikkagi... kõik peenrad oleksid siis selleks korraks korda tehtud.

Punkt kell 11 läksin oma emale järgi, et teha talle igasugu kodu-spaa protseduure. Peale lõõgastavat dušši juuste lõikamine, näol väiksed ilunikerdused ja kõikide küünte värkimine (nii mu ema küünte lõikamise kohta ütleb). Üks 94-aastane vanainimene ei tohi tema arvates end unarusse jätta. Ikka peavad juuksed olema värvitud, sel hetkel mõtlesin oma värvimata juuste peale, äkki värviks täna ka juuksed ära? 

Kui te arvate nüüd, et tegin überuhket mani- ja pediküüri, siis ei, vaid tavaline tangidega lõikamine ja puhastamine.

Viinud ema taas oma koju, sõitsin E-ehitusse, et tuua paar mullakotti, et krüsanteemid suurtesse pottidesse istutada, no siis kui ma olen liiliapeenra ära harinud, ja mõned väetise pulgad ja veel ühte koma teist.

Hoovi sõites sadas just minu maja kohal ;) tugevat vihma, nii et õuetööd jäid ootele. Vahtisin jälle võistlusi, Seekord jalgratta BMX. Valusad kukkumised tekitasid endalegi paha tunde. Mõtlesin sellele üheleainsale jalgrattavõistlusele, kus ma kindlalt surmsilmeees hoidsin viimast kohta endale. Vastik maastik oli, aga õnneks ei pidanud ma mingeid trikke tegema ja niisama käna ka ei käinud. Aga õhtul ma lähen ju sõitma ja vist väga pikka maad ette ei võta, sest kann tahab homme ka liigutamist.

Lõpuks jõudsin välja. Aga tühjaks istutatud lillepotid tahtsid pesemist, ussikasvandus vedelikust tühjendamist ja siis selle hea kraamiga said ka amplid kastetud, tikrid söömist. Jummel ja veel see natuke mustsõstraid ootab ka korjamist. No siis kui teen selle peenra korda. Avastasin ka kasvukast peaaegu kurgiuputuse. Siin on kaks võimalust, et kas söön ennast kurgiks või teen hunniku kilekotikurke ja söön ikka ennast kurgiks. Ma peaaegu otsisin juba aiakääre, et minna peenrasse, aga siis hakkas vihma sadama.

Jooksin tuppa ja vahtisin rannavõrkpalli. Ilusad lihastes mehed, silm kohe puhkas ja tšiili poistest oli kahju ka. Oma mees sõitis eile mägede ja merede taha ja siis ma olen alati kuidagi laiali, ei saa mitte millegile keskendatud. Läheb paar päeva kui ma jälle saan rütmi kätte.

 Läksin otsisin paar suuremat istutuspotti, et maasikaampleid teha. Sõin taas tikreid ja herneid jaaaa... kõndisin sellest liiliapeenrast suure kaarega mööda. 

Mõtlesin selle pitsa peale, mis mul köögis ootas söömist, sest igasugune värske kraam ajas südame heledaks. Ok, lähen siis kui töö tehtud. Kuulsin kuidas kaugelt kostuv müristamine aina lähenes. Ma pisut pelgan välku ja taeva müdistamist, aga tavaliselt ei näita ma seda välja. Ühe korra olin ma peaaegu südari äärel, kui sõitsime kaasaga põhjarannikule randa aga teepeal tuli selline vihm, et jõudsime kuidagi veel suurelt teelt kõrvale keerata. Tuli selline sadu, et 1 cm ka ei näinud ja paukus nii et arvasin, et mu kõrvad ja närvid annavad alla, kui oleks olnud võimalik, siis ma oleksin vist autoistme alla pugenud. Õnneks see kiiresti tuli ja kiiresti läks ja oligi kõik taas hästi.

Niisiis liiliad. Vahtisin hortensiapõõsaid ja meenus, et pidin ju need überkallid rodod tellima, sest nüüd olin ma aiast niipalju kasu saanud, et võisin need 40 eurtsi tükk tellida. Niisiis kutsus mind pitsa ja kohv ja internett. Kuigi ikka pisut müristas ja mõtlesin, et äkki peaks hoopis kõik juhtmed välja tõmbama. Aga vihm ja paukumine hajus ja raha ka sinna internetimaailma. Nüüd ootan põnevusega millal mu 4 rodo saabuvad ja miskit mudru veel. Vahtisin tubades ringi, et kus need näljad siis on. Kirp magas tütre voodis ja Puuk tema sokikastis. Alati kui tüdruk ära on, siis arvavad kassid, et see ongi nende tuba.

Vihm jäi üle. 

Läksin õue, kuradi külm oli. Kobisin tuppa, et rohkem riideid selga panna. Vahtisin Osooni. Oli mingi kordussaade, tundus et nähtud osa. Vahel on hea, kui olen üksi, saan vaadata Osooni ja Mägitohtrit ja riistvõimlemist. Osoonis oli juttu jubedikest lusitaanlastest. Meenus, et leidsin aiapiirilt ka kevadel ühe, nüüd käin nagu politseikoer uurimisretkel. Hetkel on hästi, aga iial ei tea. Kobisin välja taaskord mõrvarlike plaanidega. Polnud kedagi mõrvata ja krd külm oli. 18 kraadi oleks mind kevadel õnnelikuks teinud, aga nüüd tundub see lausa põhjamaine. Vahtisin veel aias ringi. Liikusin liiliapeenra poole. Ohoo, siin ikka veel üks kaunitar õitseb, no see on küll hea põhjus, et ma võin selle peenraga tegeleda ka homme või ülehomme. Kuulsin ka kassi vaikset mäugumist.  Naabri Kusti, kes on üks väga väga uudishimulik kiisuke, tervitas mind teiselt poolt võrku. Tal on väga suur suhtlemisvajadus, aga minu kassiplikad ei võta väga vedu aga pahaks ka ei pane. Ta ilmselt käib minu viimasena õitsevat liiliat nuusutamas 😸

Kogu päeva peale oli mul vaja veel ka pidevalt FB skrollida ja Aalujate kommentaariumi lugeda ja mõelda, et aitab vist küll, lähme eluga edasi.

Oot kuidas selle jalgrattaga siis jääb. No liiga külm on ja libe ja tegelikult ma ei viitsi. Lähen parem kirjutan, sest aastas korra ikka võib ju... kirjutada ;) Puuk ronis ka minu tuppa, et õhtupäikest nautida.

Kevade õieta lilled

 Nende kevadlilledega on nagu on, pigem nagu polegi. Õnneks on paar liikuvat karvalist end sättinud kenasti peenrakaunistuseks.

Siin Keskmaal, mulle tundub et eriti minu aias, oli lund kuhjaga. Viimased jäägid jõudsid sulada, aga siis saabus meilegi lumesadu. Nojah siis.

Ainukesed, kes ninad välja pistavad on üks suvaline punt lumikellukesi keset muru, uues peenraosas ka on nende õisi, siis tagaaias on pisut märtsikelluksei ja mõned lillad krookused on siin ja seal

Kõige suurem üllatus on aga eelmisel aastal lillelaadalt ostetud laugud. Ostsin isekaeimäletamitu laugu sibulat. Sibulad olid rusika suurused, lubati kõrgeid ja uhke õisikuga isendeid. Terve suve ei miskit. Sügisel oli vaja just selle koha peale istutada üks kollase tooniga elupuu. Abikaasa arvas küll, et ma olevat pisut imelik, et ostan sellise juba kollaseks läinud istiku, et nagu paremat polnud või aga õnneks piisas lühikesest selgitusest, et pisut seda umbusklikku pilku leevendada. Niisiis hark maasse (mul on sibullilled hoolikalt roheliste metalltokkidega märgistatud), et näha kas toimub muutusi või mitte. Selgus, et need neiukesed olid ikka veel uinuvas olekus.

Kurb uudis, mille üle ma väga ei kurvastagi, sest karta oli, et nii läheb, on 4 talvele alla andnud kaktust mu kasvuhoones. Kui nii siis nii, neid oligi natuke palju mu aju jaoks. Väike ümberkorraldus selles peenras ja kõik peaks korda saama ;)

Oh see kevad, ma ootan sind ja seda meeletut aiatööd ;) ;) ;)

Siis kui oli ...

 ...talv või olles klimaatiliselt korrektne, siis kui oli lumi.

Kui telefoni mälu karjub, et on pilgeni täis ja rohkem enam ei mahu, siis tuleb ju end kätte võtta ja fotod ära sorteerida.

Mõni talveklõps vajab jagamist.

                                                

AIASÕLTLASE VEENIDES VOOLAB...

 ...õie-ja mullalõhnaline, värske saagi ja sõnniku maitseline, põlve- ja seljavalu vaigistav õnnemolekul  dopamiin.

Kogu alljärgnev tekst ei kvalifitseeru mitte mingisugustele teadusfaktidele (natukene tegelikult küll), ega kandideeri Nobeli teadus - ega meditsiinipreemiale ja on kirjutatud minu kui ühe aiasõltlase vaatepunktist. Kõikidel paduusklikel teadusgurudel (ps ma usun ise teadusesse) ei maksa kohe tagajalgadele tõusta, et mis jama see on, vaid võta tass teed - kohvi või kui soovid siis kangemat ja lugedes mõtle lihtsalt kaasa. Usun, et ma päris lolli juttu ei aja, aga selle teooria tõestamiseks puudub lihtsalt uurimus, mis on läbi viidud Šveitsi teadlaste poolt ;), teate küll neid reklaame. Aga päris soolapuhumine ja kohvipaksult ennustamine see ka ei ole. Väike huumorisoon tuleks ka kasuks.

Kui ma oma ühes eelnevas postituses tõstatasin üles küsimuse 

MIKS? Miks ma teen seda, mida ma teen? 

ja andsin ka mõista, et ma enda jaoks leidsin vastuse ühes hoopis teistlaadsel koolitusel.

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com/2022/01/suur-kusimus-miks.html

Niisiis, istun mina, kudumisvardad käes, koolitusel  «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras (väga soovitan) ning kuulan mõttemuigega tema, minu jaoks tuttavat (töö nõuab minult psühholoogiaalaseid teadmisi) juttu  ja korraga lause juures, et "Tänapäeva teismelised vajavad neid lühiajalisi netisähvatusi, sest see annab neile dopamiini lisalaengu", käis ka minu ajus üks korralik plahvatus. Jaaa, just, absoluutselt tõsi, see kehtib ka poolesajandi vanuste aiasõltlaste puhul, kes vaevlevad küsimuse käes: Miks? Kuid nendel pole tegemist lühiajalise laenguga, vaid pikaajaliselt kujunenud "sõltuvusprobleemiga" ;) kus õnnetunnet tekitab aedniku aed.

Sellest loengust, ma muud üles ei kirjutanudki, kui vaid sõna "dopamiin".😆

Mis on dopamiin ja kust me seda saame (normaalsed inimesed saavad)?

Lühidalt: dopamiin on motivatsiooni molekul ehk keemiline sõnumitooja,  mis juhib meie motivatsiooni, aktiivsust, vererõhku, und, keskendumisvõimet jne. Põhiliselt asub ta meie aju osas, mis reguleerib meie meeleolu, tegutsemisvalmidust, meeleolu,  õppimis- ja mäluprotsesse. Dopamiini toodavad meile: toit, seks, armastus, sõprus ja uue õppimine... ning mida suurem on dopamiini purse, seda rohkem me seda tahame. 

Need kõik loetletud õnneallikad on küll väga nauditavad, aga aednik minus vajab enamat ja kust ma siis ammutan neid laenguid, et tuju oleks parem ja iga uue ettevõtmise valmimise teekond oleks nauditav.

Mis on sellega pistmist ühel aednikul? 

Minu kui aiamõtestaja ajurakud on nüüd kõvasti tööd teinud ja leidnud vastused.

Olete kindlasti külastanud ilusaid aedasid. Aga, mis teeb ühest maalapist pilkupüüdva aia või siis tavalise oma pere koduaia, kus on mõnus olla. Ikka inimesed! Millised inimesed? Mõneti hullud inimesed, kes loovad mitte sellepärast, et neil muud teha poleks, vaid et nad ka ise saavad sellest rahuldust. Aga rahuldust ja õnnetunnet tekitab dopamiin.

Sööki on alati hea näitena tuua, sest seda vajame me kõik. Mitte tühi kõht ei anna meile märku, et vajame süüa, vaid dopamiin toob meile sõnumi, et ahoi, oleme näljased ja vajame süüa. Peame otsustama, kas me sööme, millal ja kellega seda teeme, kus ja mida me sööme. Kõike seda otsustame näljas õnnemolekuli nõudmisel.

Aedniku dopamiini taset tõstavad: ilusad vaated, edenenud taimed, suurepärane saak, õitemeri, värvide möll, peadpööritavad lõhnad, puhas mullastik, hea väärtusega huumus, vähene kahjurite rünnak, liblikad ja mesilased, konnad ja siilid, valmiva või alles su peas oleva idee visualiseerimine jne jne..

Mõned minu dopamiini laksud, millal tunnen et rõõmumolekulid mu veenides peavad pidu.

Silmarõõmu pakkuvad vaated, mille nautimisest ma ei väsi.

                                    

                                        

Üks pilt minu tööpõllust koolis Rohelise kooli projekti vedajana :)

Joovastav lõhna- ja lillemeri, kus liiga palju on tõesti palju. 

Hulluks läinud viinamarjad, kui olin just põdenud, et äkki külm tegi liiga ja gigantkasvuline (meie kliimas küll tagasihoidliku kasvuga) kõrvits.

Mõni peab kanu, sigu või jäneseid, minul on oma kolm K-d: kassid, konnad ja kõduussid ;)

                                

                                

Või, et ka naaber hoolitseb oma aia eest, ei kasuta kangeid mürke ja oskab-tahab sinuga vestelda taimedest, aiast, õnnestumistest-luhta läinud üritamistest, headest müügikohtadest jne. Kutsub sind vaatama oma uusi-vanu projekte, jagab taimi.

Ning jalutate koos üksteise aedades, kas labidas või kohvitass käes, sest oled just naabrinaisega oma uut koogikatsetust jagamas. Või saad värskele naabrinaisele aiatarkusi jagada, tundes, et oled pisutki kellegist targem või kuulad teise minust üsna palju vanema naabrinaise maailmavaatelisi mõtisklusi ja võtad pisut kohmetudes vastu tema imetlushüüded, et ""Mis sa siin vahepeal oled jälle korda saatnud" ;)

 

Lõpetuseks, et mis see dopamiin ikka on, kui õnnetunne! ja aednik leiab oma aiast palju õnnetunnet, joovastust, suurt õhinat, rahulolu ja avastamisrõõmu.

See on minupoolne vastus kunagises loengus kõlanud Miks? küsimusele, kus vastuseks oli, et midagi on aedniku elust puudu.

Minu teksti aitasid mõtestada

https://terveelukeskus.ee/dopamiin/

https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2018/04/20/paike-teeb-onnelikuks-miks-see-nii-on

PAKS KASS, ILUS KASS

Selle jõulu kiisupere on end värskest hakklihast, toorest südamest ja hapukoorest ümaraks puginud.

Õnneks on kaktus piisavalt vana ja puitunud, nii et kannatab selle paksu jõugu välja.

Kahjuks olen sel aastal kasshelkijate valmistamisega tagasihoidlikum olnud kui eelmise jõulu eel.

Rahvuslik riietus oleks ka asjakohasem, aga ühe kassi jaoks on siiski tähtsam uhke saba kui triibuseelik ;)