Neljapäev, 13. jaanuar 2022

SUUR KÜSIMUS "MIKS?"

 Minult on vahel küsitud, et "Miks sa teed seda, mida sa teed?"

Ehk, miks sa nö orjad oma aias, kui saaks ka mugavamalt, kergemalt ja võib olla ka odavamalt.

Esimene vastus on mul alati: "See meeldib mulle!"

Ja siis kuulen tavaliselt, et  tänapäeval saab ju poest ka osta igasugu köögivilju, mis on Eestis kasvatatud.

Siis tõstab minu ajukäärude vahel pead rohe-ja aiamõtestaja hing ja ütleksin, et lausa patriotism ja mõneti fanatism, mis kisub mind vaidlusvälja rindele. No mis sa hulluga ikka teed, onju ;)

"Jaa, saab, aga ma ei tea kuidas neid on kasvatatud ja samas, kui mul on hea mullaga maa, tahe aiamaal küürutada teades väga täpselt, milliste vahenditega ma oma taimi poputan, siis valin ikkagi ise kasvatamise!"


Teiselt olen ma kasvanud üles kodus, kus alati kasvatati kõik aia- ja köögiviljad, see elamise vorm on mulle emapiimaga sisse antud ning seda on keeruline välja juurida.

Kolmandaks:  see huvitab mind: katsetada, kas, millal ja mis taimeke üldse välja tuleb; mis tast saab: kas ta jääb minu aias ellu ja mis temast pikema aja jooksul saab?

Ja muidugi lilled ja muud ilutaimed, mis peavad minu ümber kasvama ning kogu see aiakujundus, mis paneb mu loovuse hullult tööle, kippudes mu unenägudesse, et saaks üllatada ennast ja teisi.  

Aiatööde perioodil ootan ma põnevusega uut päeva või siis kiiret tööpäeva lõppu, et kimada kodu poole. See kõik on üleüldse omaette ooper.

                   

Mulle meeldivad ilusad aiad.  Need ei pea olema viimse libleni sätitud, kuid kindlasti üldpilguga hoomates korras. Tunnen küll vastupandamatut tahet ka võõrast peenrast umbrohtu likvideerima minna, aga siiski ma ei tee seda, äkki on sellel umbrohul seal lillede või porgandite vahel oma mõte ja las ta siis olla. Peaasi, et minu peenras ei ole. 

                                  

Kunagi tulbipäevadel (meie kenas kevadpealinnas neid tehakse) ühes huvitavas loengus tarku ja kogenud inimesi kuulates, ütles üks loengupidaja ühe vastuse küsimusele: "Miks?" ja see vastus on mind häirinud siiani. Tema vastus oli, et aeda  (vahet pole siis kas tarbe- või iluaeda) peavad-harivad need, kellel on midagi elust puudu. Kuulajaskond, valdavalt minust vanemad, noogutasid pead, aga mina tahtsin vaielda, vastu hakata, jonnida, kuid viisaka inimesena (vahel suudan seda ka olla) ei hakanud ma härra loengupidajat tüütama. Ausalt öeldes, olin sellest vastusest väga - väga häiritud. 

Analüüsisin oma ajusoppides, et millest mul siis puudu on? Ma olen ju kogu aeg kasvanud ja elanud sellises aiakultuuri keskkonnas, see on minu elu norm ja teisiti minu hing ei tahakski. See oleks karjuv ülekohus, kui minult võetaks minu aed. Jah, see on hingeline vajadus, aga millest see tuleb? Mis on see, mis selle käivitab minu jaoks. 

Või hoopis on mul puudu rahast (kellel ei oleks) või armastusest (seda peaks nagu ikka veel olema) või puuduvad mul mõtted oma vaba aja sisustamiseks (no ma oskan ka väga hästi mitte midagi teha) või ilust enda ümber (mh, mis on ilu).

Jäin siiski oma mingisuguse hinge augu mõtte juurde... kuigi tundsin, et see pole päris see.

Minuga koos loengus olnud ülenaaber, oli kohe sellega nõus ja ütles, et tal on väga palju hingeauke aiategevusega lappida. Aga minul ei olnud! Oleme kaks aiahullu, aga väga erinevast puust.

Mõtestaja minus arutles edasi, et tarbeaed võib olla puhta omakasvatatud söögi põhimõtte rahuldamine - sellest saan ma aru ja sellel on ka minu jaoks väga suur tähendus.

                                     

Eriti sai see taaskord kinnitust ühest Rohelise kooli projekti loengust (olen ühes ilusas mõisakoolis selle projekti eestvedaja), kus räägiti ja analüüsiti taimekaitsevahendite kasutamisest ja nende sisaldusest saagis. Sealt tuli välja, et suurimad pestitsiidide ja väetiste jääkide kogujad on maasikad ja porgandid. Just need, mis on mu lemmikud ja tundub enesetapulik osta neid poest. Ka viinamarjad. Neidki kasvatan, aga saaki ei saa ju aasta läbi, nii et selle riski ma siiski võtan ja ostan viinamarju ka poest, pestes neid siiski alati korralikult. Mingi hind peab ju muidugi oma soovidel olema.

Aga selline iluaed. No mida?, ma ju tahan ilu nautida oma ümber ja seda  luua ning ka teistele näidata. Ilmselt rahuldamata edevus või teadmiste janu? Pigem saamise ja andmise rõõm.

                                   

AGA siiski, ühel just nüüd talvisel koolivaheajal toimunud koolitusest sain ma ENDA jaoks lahenduse.  Tegelikult oli koolituse teema hoopis «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras. Kuid just seal käis minus see kauaoodatud klõps!

Olles ka ise mõningase psühholoogia haridusega ja andes juba 15 aastat koolis inimeseõpetust, kunsti ja teisi nö ellujäämisaineid, mis on väga seotud inimese psüühika mõistmise ja inimeseks olemise õpetamisega, sai ka mulle selgeks vastus mu suurele küsimusele "MIKS?"

Sellest mõtisklen ma oma järgmises postituses. 

Niikaua võiks lugeja enda jaoks mõelda, miks sa teed seda mida sa teed? 

Anna sellest mulle ka märku, kas blogi kommentaaris, FB või kirja teel.

14 kommentaari:

  1. Ma ka ei arva, et aiahulludel ilmtingimata midagi puudu oleks, mida nad aiandusega kompenseerivad. Sinu kirutatu põhjal on mul jäänud mulje, et sul on aed tervikliku elu osa - kui aeda ei oleks, oleks midagi väga puudu. Aed on osa sinu loomusest, mitte lihtsalt augutäide.
    Mina ise praegu peale kolimisi veel väga laialt ei (ilu)aedle, aga ka mulle on see siiski väga oluline osa elust. Ja ka mul ei ole see mitte augutäide, vaid hoopis loova inimese eneseväljendus (ma olen kunstnik) ning samavõrra hädavajalik kontakt elusa loodusega. Kui mu näpud saavad mullaseks, siis on mul lähikontakt emakese Maaga. Käin oma esivanemate radu, söön omakasvatatud kartuleid ja porgandeid, nagu nemadki ja kuulun juba lugematuid põlvi järjest maarahva hulka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea lugeda, et ma pole oma mõtisklusega metsa pannud. Ma ka selline kunstnikuhingega ja näen aias peale kõige muu ka teostusvõimalust. Mullased sõrmed on väga mõnusad ;)

      Kustuta
  2. Mõni inimene on aga juba sündinud aednikuks. Mul on üks selline sõber, tema vanemad olid Palmse aednikud. Ja ta ise on kasvanud aiaga koos, aed on tema osa ja juba lapsest peale identiteedi kujundaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lapsepõlv kujundab meid väga palju, et kas me läheme oma esivanemate teed või oleme aru saanud, et on vaja hoopis teisiti elada. Aitäh sulle kommentaaride eest.

      Kustuta
  3. Ma ennast mingiks aiahulluks üldse ei pea (teised peavad!), aga kirjutan kahe käega Lendava jutule alla - aiandamine ja taimearmastus on lihtsalt nii oluline osa minust endast. Ja selle selle ilu ja teistele näitamise osa ma enda osas kohe välistan, sest seda kõike siin on MULLE ENDALE vaja ja ma pole sugugi kindel, et need minu peenrad siin õue peal midagi ilusamaks teevad (puhtsüdamlik ülestunnistus maksab ka midagi :D).
    Mis sellesse tarbeaia asja puutub, siis mina oleksin põhimõtteliselt valmis ostma kõik vajamineva kohalikult külaturult (või mingist sellesest kohast), aga sellist kohta pole siin. Ega ka kaugemal. Ei Paides, Tapal ega Türil. No et jalutan jaanilaupäeval kohale ja ütlen: "Ma paluks poolteist kilo neid magusaid mahlaseid naeriseid ja peotäie värsket tilli." Mida pole, seda pole - nii et tuleb ise kasvatada! Ja see ,et ma päriselt ka TEAN, kuidas neid aiavilju kasvatatud on, pole mitte vähetähtis. Lisaks katsetamisrõõm. :)Aedlemine on kuidagi nii loomuomane ja ürgne tegevus, loodusega samas rütmis liikumine. Oh, ma võiks sellest pikalt heietada... :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me mõtleme ühes suunas. Sinu peenrad kindlasti rõõmustavad omal moel su hinge. Türil OTTIlt vahel ikka leidub miskit koduaiast, aga kindlasti mitte alati. On meeldiv, et võtsid vaevaks kommenteerida.

      Kustuta
  4. Olen nõus nii sinu kui kommenteerijatega. Ka minu aed ei ole augutäide kuigi kui pikemalt urgitseda ja analüüsida siis pean tõdema, et seda võib võtta ka nii. Hakkasin aedlema (iseseisvalt, enda mitte vanaema või ema-isa aias) peale maale kolimist (nüüd juba 25 aastat tagasi) ja see oli täiesti iseenesest mõistetav, et omades maad kasvatan ise ka kõikvõimalikud kasutaimed. Aja jooksul vähenes kasutaimede osa ilutaimede kasuks ja nii on jäänud aga oma naeri, porgandi, oa, maitse ja ravimtaimed kasvatan ikka ise, viinamarjad, õunad, pirnid jms loomulikult ka. Väga rohelisest mõtteviisist olen paraku ja kahjuks liikunud vähem rohelise suunas, sest üle võlli suur iluaia ja dendrovõsa osakaal nõuab natuke karmimaid meetmeid, sest pole mõtet näritud ja kahjutatud ilutaimedel. Aga hoopis august pidin kirjutama :) Enne end aeda ma ei teadnud, et rohimine teeb õnnelikuks ja, et ilma aiata oli täpselt aiasuurune auk elus küll. Ma vist ei suudagi praegu seda nii sõnastada, et oleks igati selge aga loodan, et mind mõistetakse. Mitte auk(gud) mida aiaga täita, ka ilma oles saanud täitsa elamisväärselt hakkama aga kord juba aeda omades mahutus see täpselt sellesse auku mille olemasolust polnud aimugi.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See ongi see, mida keegi inimene vajab. Rääkides karmidest meetmetest aias olen seda meelt, et tuleb kasutada mõistlikkuse piires ja vahendeid valides. Ma võitlen oma ploomisaagi eest igal aastal, aga kahjuks olen kaotaja rollis, pean olema järjekindlam ja ilmselt valima teised ained.
      Aga august ;) ega enne ei teagi, mis on sinu enda jaoks hea, kui pole maitsta saanud. Inimesi teevad õnnelikuks ju erinevad asjad. Aitäh, et kommenteerisid ;)

      Kustuta
  5. Oi, ma kirjutan sellele postitusele kahe käega alla! On minulgi paar, noh, tegelikult üks eriti andunud köögiviljade poest ostmise agitaator. Üldiselt ma tema tarkuse lasen ühest kõrvast sisse ja teisest kõige kiiremas korras välja.
    Ka mina olen saanud aia-armastuse viiruse oma emalt. (Lehvitan talle sinna taevaste lillepeenarde poole.) Olen paaril korral osalenud avatud talude päeval ja see on olnud tore ettevõtmine. Enne esimest nimetet üritust käisin sõbra aias "luurel", kus tema vedas talupäevale tulnud ekskursantide gruppi. Mulle jäi meelde üks situatsioon, kus tädi-ekskursant näitas näpuga naadi peale ja ütles kaaslasele: Näe, umbrohi! Talu perenaine ei olnud suu peale kukkunud ja ütles, et teatud umbrohtudel on tema lillepeenardes kindel funktsioon. Tädi ei hakanud uudishimutsema, milline täpselt ja sinnapaika see jäi.
    Oma FB pildialbumeid "sirvides" olen jõudnud arusaamisele, et mul on üldiselt väga vähe nii-öelda suure plaani pilte. Eks asi enamasti ikka selles, et õhtuks, kui tahaks päevatööd iseloomustava pildi teha, on peenraservad veel viimistlemata või pole kaasa jõudnud muru ära niita.
    Aga sel hooajal hakkab Metsaaias nalja saama. Olin juba peaaegu käega löönud, et eh, aitab kah, kõik muudkui hoiatavad, et nooremaks ei lähe meist keegi ja varsti sa enam ei jõua jne, jne... Loodan, et tubli 15 aastat jõuan ikka veel. :) Seega, täna saabusid viimased seemnepakid. (Mõtlesin juba, et mulle tuleks aianduspoodide suhtes määrata lähenemiskeeld...) Nüüd hoian tööst vabadel päevadel mõtted eesootaval külvamise perioodil. Hea, kui on midagi põnevat ja inspireerivat oodata. Head uut aia-aastat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et võtsid vaevaks lugeda ja kirjutada. Nüüd oskan isegi kokku panna, kes on mõne blogi taga.
      Olen jälginud su seemnete postitusi ja diagnoos on "aiahull" ;)
      Aga tore on lugeda ja vaadata, kuidas sul edeneb. Su seemnepakkides on mul ka omi katsetusi ja lemmikuid. Edu sulle.
      Piltide tegemiseks peab aja võtma. Ja neid peab muudkui tegema erinevatelt kaugustest ja külgedelt, nii on endal ka parem ülevaade ja kustutada jõuab neid alati. Aitäh, et saime interneti tuttavateks.

      Kustuta
  6. Ei ole eriline mõtiskleja ega iluleja, aga kui ma elan majas mida ümbritseb aed, siis on ju loomulik, et see on oma kodu ja tegevus. Ikka tahad ju, et oleks ilus ja kui oled juba kodune, siis millega muidu üldse tegeleda? Oleks ma rahvatantsija ju siis tantsiks, aga mulle meeldib oma aias loojuvas päikeses istuda ja imetleda selle päeva tegemise tulemust. Teistele ma seda muidugi ei ütle! Liiga palju tervisliku toidu kasvatamisele küll ei mõtle aga kõik vajalik on olemas vähemalt kevadeni. Mitte küll uue saagini, nagu varem. Jah - miks ma seda teen? Sest see on minu elu. Linnas oleks teine elu ja teised tegemised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka peab imetlema enda tehtut ja nautima seda. Kui oled ikka terve päeva küürutanud, siis on hea oma tulemust silma ja hingega hellitada.
      Aitäh, et vastasid.

      Kustuta
  7. Õpetajate töö on tihti nähtamatu. Aga aed näitab tulemust ja kui liigutad, siis näed tulemust vahel tunniga. See on minu kompensatsioon, mida ka kunagi mõtestasin. Ja mediteeriv aiahooldus. Pooled mured on kastnud mu peenraid ja ideed kogunud energiat juurimisest.😊

    VastaKustuta
  8. Jaaaa, ma olen sinuga nõus, eks ma teen seda isegi. Mõned mure, probleem või ürituse korraldamise lahendused-ideed tulevad just peenardes tuhnides, kui ma just taimedega ei räägi ;) ;)

    VastaKustuta