Minult on vahel küsitud, et "Miks sa teed seda, mida sa teed?"
Ehk, miks sa nö orjad oma aias, kui saaks ka mugavamalt, kergemalt ja võib olla ka odavamalt.
Esimene vastus on mul alati: "See meeldib mulle!"
Ja siis kuulen tavaliselt, et tänapäeval saab ju poest ka osta igasugu köögivilju, mis on Eestis kasvatatud.
Siis tõstab minu ajukäärude vahel pead rohe-ja aiamõtestaja hing ja ütleksin, et lausa patriotism ja mõneti fanatism, mis kisub mind vaidlusvälja rindele. No mis sa hulluga ikka teed, onju ;)
"Jaa, saab, aga ma ei tea kuidas neid on kasvatatud ja samas, kui mul on hea mullaga maa, tahe aiamaal küürutada teades väga täpselt, milliste vahenditega ma oma taimi poputan, siis valin ikkagi ise kasvatamise!"
Teiselt olen ma kasvanud üles kodus, kus alati kasvatati kõik aia- ja köögiviljad, see elamise vorm on mulle emapiimaga sisse antud ning seda on keeruline välja juurida.
Kolmandaks: see huvitab mind: katsetada, kas, millal ja mis taimeke üldse välja tuleb; mis tast saab: kas ta jääb minu aias ellu ja mis temast pikema aja jooksul saab?
Ja muidugi lilled ja muud ilutaimed, mis peavad minu ümber kasvama ning kogu see aiakujundus, mis paneb mu loovuse hullult tööle, kippudes mu unenägudesse, et saaks üllatada ennast ja teisi.
Aiatööde perioodil ootan ma põnevusega uut päeva või siis kiiret tööpäeva lõppu, et kimada kodu poole. See kõik on üleüldse omaette ooper.
Mulle meeldivad ilusad aiad. Need ei pea olema viimse libleni sätitud, kuid kindlasti üldpilguga hoomates korras. Tunnen küll vastupandamatut tahet ka võõrast peenrast umbrohtu likvideerima minna, aga siiski ma ei tee seda, äkki on sellel umbrohul seal lillede või porgandite vahel oma mõte ja las ta siis olla. Peaasi, et minu peenras ei ole.
Kunagi tulbipäevadel (meie kenas kevadpealinnas neid tehakse) ühes huvitavas loengus tarku ja kogenud inimesi kuulates, ütles üks loengupidaja ühe vastuse küsimusele: "Miks?" ja see vastus on mind häirinud siiani. Tema vastus oli, et aeda (vahet pole siis kas tarbe- või iluaeda) peavad-harivad need, kellel on midagi elust puudu. Kuulajaskond, valdavalt minust vanemad, noogutasid pead, aga mina tahtsin vaielda, vastu hakata, jonnida, kuid viisaka inimesena (vahel suudan seda ka olla) ei hakanud ma härra loengupidajat tüütama. Ausalt öeldes, olin sellest vastusest väga - väga häiritud.
Analüüsisin oma ajusoppides, et millest mul siis puudu on? Ma olen ju kogu aeg kasvanud ja elanud sellises aiakultuuri keskkonnas, see on minu elu norm ja teisiti minu hing ei tahakski. See oleks karjuv ülekohus, kui minult võetaks minu aed. Jah, see on hingeline vajadus, aga millest see tuleb? Mis on see, mis selle käivitab minu jaoks.
Või hoopis on mul puudu rahast (kellel ei oleks) või armastusest (seda peaks nagu ikka veel olema) või puuduvad mul mõtted oma vaba aja sisustamiseks (no ma oskan ka väga hästi mitte midagi teha) või ilust enda ümber (mh, mis on ilu).
Jäin siiski oma mingisuguse hinge augu mõtte juurde... kuigi tundsin, et see pole päris see.
Minuga koos loengus olnud ülenaaber, oli kohe sellega nõus ja ütles, et tal on väga palju hingeauke aiategevusega lappida. Aga minul ei olnud! Oleme kaks aiahullu, aga väga erinevast puust.
Mõtestaja minus arutles edasi, et tarbeaed võib olla puhta omakasvatatud söögi põhimõtte rahuldamine - sellest saan ma aru ja sellel on ka minu jaoks väga suur tähendus.
Eriti sai see taaskord kinnitust ühest Rohelise kooli projekti loengust (olen ühes ilusas mõisakoolis selle projekti eestvedaja), kus räägiti ja analüüsiti taimekaitsevahendite kasutamisest ja nende sisaldusest saagis. Sealt tuli välja, et suurimad pestitsiidide ja väetiste jääkide kogujad on maasikad ja porgandid. Just need, mis on mu lemmikud ja tundub enesetapulik osta neid poest. Ka viinamarjad. Neidki kasvatan, aga saaki ei saa ju aasta läbi, nii et selle riski ma siiski võtan ja ostan viinamarju ka poest, pestes neid siiski alati korralikult. Mingi hind peab ju muidugi oma soovidel olema.
Aga selline iluaed. No mida?, ma ju tahan ilu nautida oma ümber ja seda luua ning ka teistele näidata. Ilmselt rahuldamata edevus või teadmiste janu? Pigem saamise ja andmise rõõm.
AGA siiski, ühel just nüüd talvisel koolivaheajal toimunud koolitusest sain ma ENDA jaoks lahenduse. Tegelikult oli koolituse teema hoopis «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras. Kuid just seal käis minus see kauaoodatud klõps!
Olles ka ise mõningase psühholoogia haridusega ja andes juba 15 aastat koolis inimeseõpetust, kunsti ja teisi nö ellujäämisaineid, mis on väga seotud inimese psüühika mõistmise ja inimeseks olemise õpetamisega, sai ka mulle selgeks vastus mu suurele küsimusele "MIKS?"
Sellest mõtisklen ma oma järgmises postituses.
Niikaua võiks lugeja enda jaoks mõelda, miks sa teed seda mida sa teed?
Anna sellest mulle ka märku, kas blogi kommentaaris, FB või kirja teel.
