Kuidas ma liiliapeenart harisin

 Tänane päev oli plaani poolest justkui paigas. Et ärkan üles täis indu oma päevaseid tegemisi tegema ja päev läheb lenneldes. 

Mmm, mõtteks hea. Kõigepealt sundis looduse jõud mind alla korrusele minema, kiikasin ka õue, et kas Kirp ja Puuk ka kuskilt ennast ilmutavad, aga õuest ei tahtnud keegi tuppa tulla ja vastikult külm oli ka.

Ma pole vist kunagi niipalju olümpiamänge vahtinud kui nüüd. Kõigepealt vahtisin triatloni. Ujumise juures meenutasin oma ujumistreeninguid ja olin õnnelik, et minust mingit  superujujat ei saanud, äkki oleksin pidanud ka Seine sogases vees ujuma. Rattasõidu ajal mõlgutasin juba mõtteid, et kui ma selle liiliapeenraga ühele poole saan, siis lähen teen ka mõned ringid. Tundus nii tore mõte. Jooksmise juures meenutasin endale, et daamid ei jookse ja siis olen mina vägagi daam. Nii, et ma veel sinna liiliapeenrasse ei jookse. Aga ikkagi... kõik peenrad oleksid siis selleks korraks korda tehtud.

Punkt kell 11 läksin oma emale järgi, et teha talle igasugu kodu-spaa protseduure. Peale lõõgastavat dušši juuste lõikamine, näol väiksed ilunikerdused ja kõikide küünte värkimine (nii mu ema küünte lõikamise kohta ütleb). Üks 94-aastane vanainimene ei tohi tema arvates end unarusse jätta. Ikka peavad juuksed olema värvitud, sel hetkel mõtlesin oma värvimata juuste peale, äkki värviks täna ka juuksed ära? 

Kui te arvate nüüd, et tegin überuhket mani- ja pediküüri, siis ei, vaid tavaline tangidega lõikamine ja puhastamine.

Viinud ema taas oma koju, sõitsin E-ehitusse, et tuua paar mullakotti, et krüsanteemid suurtesse pottidesse istutada, no siis kui ma olen liiliapeenra ära harinud, ja mõned väetise pulgad ja veel ühte koma teist.

Hoovi sõites sadas just minu maja kohal ;) tugevat vihma, nii et õuetööd jäid ootele. Vahtisin jälle võistlusi, Seekord jalgratta BMX. Valusad kukkumised tekitasid endalegi paha tunde. Mõtlesin sellele üheleainsale jalgrattavõistlusele, kus ma kindlalt surmsilmeees hoidsin viimast kohta endale. Vastik maastik oli, aga õnneks ei pidanud ma mingeid trikke tegema ja niisama käna ka ei käinud. Aga õhtul ma lähen ju sõitma ja vist väga pikka maad ette ei võta, sest kann tahab homme ka liigutamist.

Lõpuks jõudsin välja. Aga tühjaks istutatud lillepotid tahtsid pesemist, ussikasvandus vedelikust tühjendamist ja siis selle hea kraamiga said ka amplid kastetud, tikrid söömist. Jummel ja veel see natuke mustsõstraid ootab ka korjamist. No siis kui teen selle peenra korda. Avastasin ka kasvukast peaaegu kurgiuputuse. Siin on kaks võimalust, et kas söön ennast kurgiks või teen hunniku kilekotikurke ja söön ikka ennast kurgiks. Ma peaaegu otsisin juba aiakääre, et minna peenrasse, aga siis hakkas vihma sadama.

Jooksin tuppa ja vahtisin rannavõrkpalli. Ilusad lihastes mehed, silm kohe puhkas ja tšiili poistest oli kahju ka. Oma mees sõitis eile mägede ja merede taha ja siis ma olen alati kuidagi laiali, ei saa mitte millegile keskendatud. Läheb paar päeva kui ma jälle saan rütmi kätte.

 Läksin otsisin paar suuremat istutuspotti, et maasikaampleid teha. Sõin taas tikreid ja herneid jaaaa... kõndisin sellest liiliapeenrast suure kaarega mööda. 

Mõtlesin selle pitsa peale, mis mul köögis ootas söömist, sest igasugune värske kraam ajas südame heledaks. Ok, lähen siis kui töö tehtud. Kuulsin kuidas kaugelt kostuv müristamine aina lähenes. Ma pisut pelgan välku ja taeva müdistamist, aga tavaliselt ei näita ma seda välja. Ühe korra olin ma peaaegu südari äärel, kui sõitsime kaasaga põhjarannikule randa aga teepeal tuli selline vihm, et jõudsime kuidagi veel suurelt teelt kõrvale keerata. Tuli selline sadu, et 1 cm ka ei näinud ja paukus nii et arvasin, et mu kõrvad ja närvid annavad alla, kui oleks olnud võimalik, siis ma oleksin vist autoistme alla pugenud. Õnneks see kiiresti tuli ja kiiresti läks ja oligi kõik taas hästi.

Niisiis liiliad. Vahtisin hortensiapõõsaid ja meenus, et pidin ju need überkallid rodod tellima, sest nüüd olin ma aiast niipalju kasu saanud, et võisin need 40 eurtsi tükk tellida. Niisiis kutsus mind pitsa ja kohv ja internett. Kuigi ikka pisut müristas ja mõtlesin, et äkki peaks hoopis kõik juhtmed välja tõmbama. Aga vihm ja paukumine hajus ja raha ka sinna internetimaailma. Nüüd ootan põnevusega millal mu 4 rodo saabuvad ja miskit mudru veel. Vahtisin tubades ringi, et kus need näljad siis on. Kirp magas tütre voodis ja Puuk tema sokikastis. Alati kui tüdruk ära on, siis arvavad kassid, et see ongi nende tuba.

Vihm jäi üle. 

Läksin õue, kuradi külm oli. Kobisin tuppa, et rohkem riideid selga panna. Vahtisin Osooni. Oli mingi kordussaade, tundus et nähtud osa. Vahel on hea, kui olen üksi, saan vaadata Osooni ja Mägitohtrit ja riistvõimlemist. Osoonis oli juttu jubedikest lusitaanlastest. Meenus, et leidsin aiapiirilt ka kevadel ühe, nüüd käin nagu politseikoer uurimisretkel. Hetkel on hästi, aga iial ei tea. Kobisin välja taaskord mõrvarlike plaanidega. Polnud kedagi mõrvata ja krd külm oli. 18 kraadi oleks mind kevadel õnnelikuks teinud, aga nüüd tundub see lausa põhjamaine. Vahtisin veel aias ringi. Liikusin liiliapeenra poole. Ohoo, siin ikka veel üks kaunitar õitseb, no see on küll hea põhjus, et ma võin selle peenraga tegeleda ka homme või ülehomme. Kuulsin ka kassi vaikset mäugumist.  Naabri Kusti, kes on üks väga väga uudishimulik kiisuke, tervitas mind teiselt poolt võrku. Tal on väga suur suhtlemisvajadus, aga minu kassiplikad ei võta väga vedu aga pahaks ka ei pane. Ta ilmselt käib minu viimasena õitsevat liiliat nuusutamas 😸

Kogu päeva peale oli mul vaja veel ka pidevalt FB skrollida ja Aalujate kommentaariumi lugeda ja mõelda, et aitab vist küll, lähme eluga edasi.

Oot kuidas selle jalgrattaga siis jääb. No liiga külm on ja libe ja tegelikult ma ei viitsi. Lähen parem kirjutan, sest aastas korra ikka võib ju... kirjutada ;) Puuk ronis ka minu tuppa, et õhtupäikest nautida.