Neljapäev, 20. jaanuar 2022

AIASÕLTLASE VEENIDES VOOLAB...

 ...õie-ja mullalõhnaline, värske saagi ja sõnniku maitseline, põlve- ja seljavalu vaigistav õnnemolekul  dopamiin.

Kogu alljärgnev tekst ei kvalifitseeru mitte mingisugustele teadusfaktidele (natukene tegelikult küll), ega kandideeri Nobeli teadus - ega meditsiinipreemiale ja on kirjutatud minu kui ühe aiasõltlase vaatepunktist. Kõikidel paduusklikel teadusgurudel (ps ma usun ise teadusesse) ei maksa kohe tagajalgadele tõusta, et mis jama see on, vaid võta tass teed - kohvi või kui soovid siis kangemat ja lugedes mõtle lihtsalt kaasa. Usun, et ma päris lolli juttu ei aja, aga selle teooria tõestamiseks puudub lihtsalt uurimus, mis on läbi viidud Šveitsi teadlaste poolt ;), teate küll neid reklaame. Aga päris soolapuhumine ja kohvipaksult ennustamine see ka ei ole. Väike huumorisoon tuleks ka kasuks.

Kui ma oma ühes eelnevas postituses tõstatasin üles küsimuse 

MIKS? Miks ma teen seda, mida ma teen? 

ja andsin ka mõista, et ma enda jaoks leidsin vastuse ühes hoopis teistlaadsel koolitusel.

https://rohelisevillaloomeaed.blogspot.com/2022/01/suur-kusimus-miks.html

Niisiis, istun mina, kudumisvardad käes, koolitusel  «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras (väga soovitan) ning kuulan mõttemuigega tema, minu jaoks tuttavat (töö nõuab minult psühholoogiaalaseid teadmisi) juttu  ja korraga lause juures, et "Tänapäeva teismelised vajavad neid lühiajalisi netisähvatusi, sest see annab neile dopamiini lisalaengu", käis ka minu ajus üks korralik plahvatus. Jaaa, just, absoluutselt tõsi, see kehtib ka poolesajandi vanuste aiasõltlaste puhul, kes vaevlevad küsimuse käes: Miks? Kuid nendel pole tegemist lühiajalise laenguga, vaid pikaajaliselt kujunenud "sõltuvusprobleemiga" ;) kus õnnetunnet tekitab aedniku aed.

Sellest loengust, ma muud üles ei kirjutanudki, kui vaid sõna "dopamiin".😆

Mis on dopamiin ja kust me seda saame (normaalsed inimesed saavad)?

Lühidalt: dopamiin on motivatsiooni molekul ehk keemiline sõnumitooja,  mis juhib meie motivatsiooni, aktiivsust, vererõhku, und, keskendumisvõimet jne. Põhiliselt asub ta meie aju osas, mis reguleerib meie meeleolu, tegutsemisvalmidust, meeleolu,  õppimis- ja mäluprotsesse. Dopamiini toodavad meile: toit, seks, armastus, sõprus ja uue õppimine... ning mida suurem on dopamiini purse, seda rohkem me seda tahame. 

Need kõik loetletud õnneallikad on küll väga nauditavad, aga aednik minus vajab enamat ja kust ma siis ammutan neid laenguid, et tuju oleks parem ja iga uue ettevõtmise valmimise teekond oleks nauditav.


Mis on sellega pistmist ühel aednikul? 

Minu kui aiamõtestaja ajurakud on nüüd kõvasti tööd teinud ja leidnud vastused.

Olete kindlasti külastanud ilusaid aedasid. Aga, mis teeb ühest maalapist pilkupüüdva aia või siis tavalise oma pere koduaia, kus on mõnus olla. Ikka inimesed! Millised inimesed? Mõneti hullud inimesed, kes loovad mitte sellepärast, et neil muud teha poleks, vaid et nad ka ise saavad sellest rahuldust. Aga rahuldust ja õnnetunnet tekitab dopamiin.

Sööki on alati hea näitena tuua, sest seda vajame me kõik. Mitte tühi kõht ei anna meile märku, et vajame süüa, vaid dopamiin toob meile sõnumi, et ahoi, oleme näljased ja vajame süüa. Peame otsustama, kas me sööme, millal ja kellega seda teeme, kus ja mida me sööme. Kõike seda otsustame näljas õnnemolekuli nõudmisel.

Aedniku dopamiini taset tõstavad: ilusad vaated, edenenud taimed, suurepärane saak, õitemeri, värvide möll, peadpööritavad lõhnad, puhas mullastik, hea väärtusega huumus, vähene kahjurite rünnak, liblikad ja mesilased, konnad ja siilid, valmiva või alles su peas oleva idee visualiseerimine jne jne..

Mõned minu dopamiini laksud, millal tunnen et rõõmumolekulid mu veenides peavad pidu.

Silmarõõmu pakkuvad vaated, mille nautimisest ma ei väsi.

                                    

                                        


Üks pilt minu tööpõllust koolis Rohelise kooli projekti vedajana :)



Joovastav lõhna- ja lillemeri, kus liiga palju on tõesti palju. 


Hulluks läinud viinamarjad, kui olin just põdenud, et äkki külm tegi liiga ja gigantkasvuline (meie kliimas küll tagasihoidliku kasvuga) kõrvits.



Mõni peab kanu, sigu või jäneseid, minul on oma kolm K-d: kassid, konnad ja kõduussid ;)

                                

                                


Või, et ka naaber hoolitseb oma aia eest, ei kasuta kangeid mürke ja oskab-tahab sinuga vestelda taimedest, aiast, õnnestumistest-luhta läinud üritamistest, headest müügikohtadest jne. Kutsub sind vaatama oma uusi-vanu projekte, jagab taimi.

Ning jalutate koos üksteise aedades, kas labidas või kohvitass käes, sest oled just naabrinaisega oma uut koogikatsetust jagamas. Või saad värskele naabrinaisele aiatarkusi jagada, tundes, et oled pisutki kellegist targem või kuulad teise minust üsna palju vanema naabrinaise maailmavaatelisi mõtisklusi ja võtad pisut kohmetudes vastu tema imetlushüüded, et ""Mis sa siin vahepeal oled jälle korda saatnud" ;)


 


Lõpetuseks, et mis see dopamiin ikka on, kui õnnetunne! ja aednik leiab oma aiast palju õnnetunnet, joovastust, suurt õhinat, rahulolu ja avastamisrõõmu.

See on minupoolne vastus kunagises loengus kõlanud Miks? küsimusele, kus vastuseks oli, et midagi on aedniku elust puudu.

Minu teksti aitasid mõtestada

https://terveelukeskus.ee/dopamiin/

https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2018/04/20/paike-teeb-onnelikuks-miks-see-nii-on


Neljapäev, 13. jaanuar 2022

SUUR KÜSIMUS "MIKS?"

 Minult on vahel küsitud, et "Miks sa teed seda, mida sa teed?"

Ehk, miks sa nö orjad oma aias, kui saaks ka mugavamalt, kergemalt ja võib olla ka odavamalt.

Esimene vastus on mul alati: "See meeldib mulle!"

Ja siis kuulen tavaliselt, et  tänapäeval saab ju poest ka osta igasugu köögivilju, mis on Eestis kasvatatud.

Siis tõstab minu ajukäärude vahel pead rohe-ja aiamõtestaja hing ja ütleksin, et lausa patriotism ja mõneti fanatism, mis kisub mind vaidlusvälja rindele. No mis sa hulluga ikka teed, onju ;)

"Jaa, saab, aga ma ei tea kuidas neid on kasvatatud ja samas, kui mul on hea mullaga maa, tahe aiamaal küürutada teades väga täpselt, milliste vahenditega ma oma taimi poputan, siis valin ikkagi ise kasvatamise!"


Teiselt olen ma kasvanud üles kodus, kus alati kasvatati kõik aia- ja köögiviljad, see elamise vorm on mulle emapiimaga sisse antud ning seda on keeruline välja juurida.

Kolmandaks:  see huvitab mind: katsetada, kas, millal ja mis taimeke üldse välja tuleb; mis tast saab: kas ta jääb minu aias ellu ja mis temast pikema aja jooksul saab?

Ja muidugi lilled ja muud ilutaimed, mis peavad minu ümber kasvama ning kogu see aiakujundus, mis paneb mu loovuse hullult tööle, kippudes mu unenägudesse, et saaks üllatada ennast ja teisi.  

Aiatööde perioodil ootan ma põnevusega uut päeva või siis kiiret tööpäeva lõppu, et kimada kodu poole. See kõik on üleüldse omaette ooper.

                   

Mulle meeldivad ilusad aiad.  Need ei pea olema viimse libleni sätitud, kuid kindlasti üldpilguga hoomates korras. Tunnen küll vastupandamatut tahet ka võõrast peenrast umbrohtu likvideerima minna, aga siiski ma ei tee seda, äkki on sellel umbrohul seal lillede või porgandite vahel oma mõte ja las ta siis olla. Peaasi, et minu peenras ei ole. 

                                  

Kunagi tulbipäevadel (meie kenas kevadpealinnas neid tehakse) ühes huvitavas loengus tarku ja kogenud inimesi kuulates, ütles üks loengupidaja ühe vastuse küsimusele: "Miks?" ja see vastus on mind häirinud siiani. Tema vastus oli, et aeda  (vahet pole siis kas tarbe- või iluaeda) peavad-harivad need, kellel on midagi elust puudu. Kuulajaskond, valdavalt minust vanemad, noogutasid pead, aga mina tahtsin vaielda, vastu hakata, jonnida, kuid viisaka inimesena (vahel suudan seda ka olla) ei hakanud ma härra loengupidajat tüütama. Ausalt öeldes, olin sellest vastusest väga - väga häiritud. 

Analüüsisin oma ajusoppides, et millest mul siis puudu on? Ma olen ju kogu aeg kasvanud ja elanud sellises aiakultuuri keskkonnas, see on minu elu norm ja teisiti minu hing ei tahakski. See oleks karjuv ülekohus, kui minult võetaks minu aed. Jah, see on hingeline vajadus, aga millest see tuleb? Mis on see, mis selle käivitab minu jaoks. 

Või hoopis on mul puudu rahast (kellel ei oleks) või armastusest (seda peaks nagu ikka veel olema) või puuduvad mul mõtted oma vaba aja sisustamiseks (no ma oskan ka väga hästi mitte midagi teha) või ilust enda ümber (mh, mis on ilu).

Jäin siiski oma mingisuguse hinge augu mõtte juurde... kuigi tundsin, et see pole päris see.

Minuga koos loengus olnud ülenaaber, oli kohe sellega nõus ja ütles, et tal on väga palju hingeauke aiategevusega lappida. Aga minul ei olnud! Oleme kaks aiahullu, aga väga erinevast puust.

Mõtestaja minus arutles edasi, et tarbeaed võib olla puhta omakasvatatud söögi põhimõtte rahuldamine - sellest saan ma aru ja sellel on ka minu jaoks väga suur tähendus.

                                     

Eriti sai see taaskord kinnitust ühest Rohelise kooli projekti loengust (olen ühes ilusas mõisakoolis selle projekti eestvedaja), kus räägiti ja analüüsiti taimekaitsevahendite kasutamisest ja nende sisaldusest saagis. Sealt tuli välja, et suurimad pestitsiidide ja väetiste jääkide kogujad on maasikad ja porgandid. Just need, mis on mu lemmikud ja tundub enesetapulik osta neid poest. Ka viinamarjad. Neidki kasvatan, aga saaki ei saa ju aasta läbi, nii et selle riski ma siiski võtan ja ostan viinamarju ka poest, pestes neid siiski alati korralikult. Mingi hind peab ju muidugi oma soovidel olema.

Aga selline iluaed. No mida?, ma ju tahan ilu nautida oma ümber ja seda  luua ning ka teistele näidata. Ilmselt rahuldamata edevus või teadmiste janu? Pigem saamise ja andmise rõõm.

                                   

AGA siiski, ühel just nüüd talvisel koolivaheajal toimunud koolitusest sain ma ENDA jaoks lahenduse.  Tegelikult oli koolituse teema hoopis «Teismeliste psüühika ja käitumine» ja koolitajaks inspireeriv psühholoog Andero Teras. Kuid just seal käis minus see kauaoodatud klõps!

Olles ka ise mõningase psühholoogia haridusega ja andes juba 15 aastat koolis inimeseõpetust, kunsti ja teisi nö ellujäämisaineid, mis on väga seotud inimese psüühika mõistmise ja inimeseks olemise õpetamisega, sai ka mulle selgeks vastus mu suurele küsimusele "MIKS?"

Sellest mõtisklen ma oma järgmises postituses. 

Niikaua võiks lugeja enda jaoks mõelda, miks sa teed seda mida sa teed? 

Anna sellest mulle ka märku, kas blogi kommentaaris, FB või kirja teel.

Pühapäev, 9. jaanuar 2022

TALV TEEB AEDNIKU RAHUTUKS...

....sest kevad tundub nii kaugel. 

Aednikuna tunnen ma talviti erilist rahutust hinges. Kui on liiga külm, siis muretsen, et kas need õrnemad taimed ikka peavad vastu? Kas neil on piisavalt lund või muud katet peal?

Kui on liiga soe, siis mõtlen, et mõni totu ei arva juba, et kevad käes ja tahab oma õienupukesi välja ajada.

Nii see aednik minus siis kahlab kõrges lumes mööda aeda ringi ja uurib kaktuste varikatuse alla, koputab lombijääd, sest vist jäi üks konnalonni sinna talvituma. Vahin oma suure elutööpeenra suunas, mis sai just napilt enne külmade tulekut põhjaliku uuenduskuuri korraliku peenraäärega ja lisandus ka ohtralt ruutmeetrid lilleilu jaoks (oh, oleks ma teadnud, et see nii läheb). Ootan kannatamatult kevadet, et seda laukude, tulpide ja muude sibullillede paraadi nautida. Peenrakujunduse käigus läks ikka mõni asi väga lappama, aga on mida oodata.

Samas imetlen lumiseid arooniaid ja värvilisi kontpuude oksi. Uurin ka kas koopapeenras haldjas kodus on. 


Oli ;)  ja lausa nautis talve. Jälgides oma kassilike silmadega ümbrust.



Tegelikult tean, et ei maksa üldse põdeda, et mis saab. 

On nagu on ja tuleb mis tuleb!

Pigem soovin, et igasuguste kahjurite populatsioon väheneks ja et kevadel oleks taas minus endas palju energiat uute projektidega alustada.

Aednikul minus on olnud mahti mõtiskleda oma bloginduse üle ja olen teinud otsuse pisutise muutuse poole. Luban, et leiate mu postitusi tihedamini ja minus pead tõstnud aiamõtestaja võtmes. Olete lahkelt palutud kaasa mõtisklema😉

Nii, et...


Laupäev, 20. märts 2021

LASKE SEE KEVAD JUBA SISSE

 Kevadpealinna elanikuna naudin ma ilmselgelt kõike, mida meie Kevadpealinna toimkond pakub.

Tulbipäevi-see aasta küll aknataguse näitusena, lillelaata (loodan, et see aasta ikka toimub) ja kõike mis toob südamele rõõmu, eriti praegusel ajal.

Omalt poolt pakun ilusaid aiavaateid ja lillelõhna ning peenramaa saaki. 

Kas ma ootan seda käpuli maas peenardes tuhnimist võideldes seljavaluga ja aegajalt kontrollides, kas tagajalad veel kuulavad sõna? Ikka ootan, kuigi ilma valuta oleks parem.

Kevade alguse puhul kutsuti postitama oma tänase päeva toimetusi. Tuleb ära teha ;)

Avasin pidulikult oma kasvuhoonekohviku koos kohvi ja savipoti kaneelimandlisaiakestega, mille tarbimisele järgnes veel "pidulikum" rediste külvamine. ;) 


Savipotis küpsetamise idee mõlkus mul juba ammu peas. Härra Abikaasa muudkui vingus, et miks on köögikapis lillepotid ja vaid mühatas minu vastuse peale "Ja-jah, teadagi!?", 
et need on mu projekti jaoks.

Täna oligi just selle projekti teostamise päev. Kuna ma ei viitsinud suurt saiategu ette võtta, siis otsustasin proovida lehttaignaga. Teoorias olin tugev, järelduseks ütlen kohe, et oleks võinud kõik 5 lehte tainast ära kasutada aga ma polnud kindel, kas toimub ka mingi suurem kerkimise protsess või kas see kupatus läbi ka küpseb. 

Kiire ülevaade: hangi tuttuus savipott, pese üle ja määri võiga ning
 potipõhja pane tükike küpsetuspaberit.


Rulli lehttainas pisut suuremaks, puista peale kaneeli ja suhkrut või riivitud martsipani, 
pisut määrisin võid ka, et paremini haakuks.



Lõigu u 2-3 cm ribadeks ja lao potti segamini: ühed püsti, teised tükid pikali jättes väikesed vahed
ja pane ahju ahjuplaadi peale.

Küpsemisaeg oli 175 kraadi juures vist peaaegu tund. Vahepeal viska pilk peale ja otsusta ise, 
kas on valmis.


Naudi tulemust omale sobival viisil ja kohas.


Mina läksin kasvuhoonesse rediseid külvama, sest Maahommikus tark aednik Eva Luigas ütles, et tema külvab redised siis kasvuhoonesse, kui sisse loobitud lumi on ära sulanud. 
Mul oli see nüüd juhtunud.


Eelmisel aastal sel ajal õitsesid ka meie Keskmaal võrkiirised ja lumekupud ning ootamatult oli ka lund tulnud, mis oli erakordne nähtus ;)





















Esmaspäev, 15. märts 2021

Võluva Konnatari sünd

 

Aia teevad taimed-ilmselgelt. 
Tavalised, erilised, suured, väiksed, vanad, moodsad, õitsvad, lõhnavad, värvikirevad, üllatavad, 
peavalu tekitavad jne...
Aga minu jaoks ja ilmselt ka teiste, loovad tõelise aia need x-faktorid. 
Kujundus, aiaruumid, hooned, peenrakuju, piirdeaed, kivid, vesi, kujud.
Mina tahan oma aias üllatust, seda ohoo -  efekti, seda miskit, mis võlub, paneb imetlema.
Samuti meeldib mulle mingi pisut segane süsteem, mingisugune jaotatus (mitte ranged piirid aga pudrud-kapsad segu ma ka ei taha aga joonlauaga ka piire ei sea).
Kasutan kive, enda valatud betoonist nõusid (olen väikest viisi betooninaine), kujusid (enamjaolt enda tehtud aga esineb ka kaubanduses saaduid) jne.
Niisiis, tahan pakkuda üllatust ja loodetavasti meedivat emotsiooni ja ka salapära.
Täna jagan väikest õpetust, kuidas Barbiest sai Konnatar, idee alge on pärit internetist minu kastmes.


Esimene samm on leida nukk. Ehk on järelkasvust järgi jäänud, kui ei ole siis, tuleb külastada kirbukaid või uurida tuttavate käest. Nukk ei pea üleni terve olema. Mina sain ilma jalgadeta nuku ja sellest läks asi veerema. Mul on tehtud ka teisi variante aga neist kunagi hiljem.
Kuna jalgu polnud ja nukk peab ju kuidagi püsti seisma, siis võtsin kasutusse jogurti pudeli, millesse valasin liiva, et see kupatus kenasti püsti seisaks ja tuul seda ümber ei lükkaks,


Keha ja pudeli vahele panin kuuma liimi ja teipisin pudelisuu ja keha ülemineku koha
 maalriteibiga kinni.
Otsisin ühe vana puuvillase lina ja rebisin u 1 cm laiused ribad. Kastsin neid betooni-pva liimi- vee segusse. Üsna vedel möks ja hakkasin muumiat tegema.
Täpset õpetust, et kuidas on keeruline anda, sest pead vaatama, kust ja kuidas on riba kõige parem ümber keha keerutada. Vahepeal pintseldasin keha selle vedelikuga üle. 
Kui absoluutselt kõik oli teibitud pintseldasin keha üle.
Kui "muumiamähis" oli kuivanud, siis õrnalt peene liivapaberiga nühkisin üle ja taas möksisin kogu keha ja jogurti pudeli ka. Nii võiks umbes 5 korda teha.

Juuksed peaks ära lõikama, täitsa kiilaks. Alguses proovisin ka juukseid möksida aga head tulemust ei saanud, nii et jätsin vaid tuka ja ülejäänu mähkisin ära.


See näidis ei ole küll Konnatari keha aga annab aimu, kuidas peaks tegema.


Nüüd seelik. 
Pilti pole aga tehnoloogia abi saab ka internetist, kui minu jutt jääb segaseks.
Taas üks suurem tükk vanast linast. See oli kunagi õhemast fliisist lina, mis oli üsna kulunud.
Kastsin üleni märjaks ja sättisin vanade nööpnõeltega keha külge ja taaskord mähkisin vöökohta tugevasti ribadega, aegajalt nööpnõelu eemaldades.
Asetasin kuju kõrgema koha peale, et saaks saba alla sättida kokkukägardatud ajalehti, mis on abiks seeliku mahulisuse ja voltide tekitamiseks.
Kui seelik oli enam vähem selline nagu soovisin, siis pintseldasin taas üle.
Lasin kuivada ja lõikasin kääridega allääre sobiva pikkusega. Nüüd algab taaskord protsess: lihvi, pintselda, lihvi, pintselda jne. Pintseldada tuleb ka seestpoolt, niisiis ka saba alt ;)
Pintseldamise protsessi võib siis lõpetada, kui seelik on jäik ja kuivanuna kõmiseb koputamisel.
Kui kõik on valmis, otsi talle sobiv koht.
Minul on ta konnalombi ääres. Kuna seal elavad ka päris konnad, siis ta ongi konnahaldjas Konnatar, kellel on ka tegelikul oma lugu jutustada ;) Aga sellest saab teada siis, kui on aiakülastuspäev.

Minu Konnatar on talve kenasti üle elanud, nii vihmad, lume kui külmad. Võib olla, et kevadel pintseldan ta veel üle aga eks näis.



Kes ei taha sellist jändamist ette võtta või pole tema maitse, siis kõige lihtsam variant on kivid. Probleem võib olla hoopis selles, et kust neid saada?

Minu munakivide kollektsioon. 
Idee on laenatud Nõmmiku Hobihäärberist ja minu moodi teostatud.





Toredad on ka kivitornid ja minumoodi jaapani laternad. 
Jälle ise vormid meisterdatud ja valatud. Neid on mul aias mitmeid.


Ideederohket aiarõõmu!




Reede, 12. märts 2021

Luffa, mis imeloom see on...

 Luffa on käsnkõrvits, millest valmistatud nuustikuga nõukaajal vägagi tihti end puhtaks küüriti.

Tänapäeval kuulub see ökomöko maailma ja taasavastatakse jälle.

Kas luffat on kerge või raske kasvatada? Vastus on nii ja naa, peab natuke ikka teadma ka.

Minul on nüüd kolm aastat kogemust ja oskan natuke ka kaasa rääkida või lausa nõu anda.

Minu luffa kasvatamise haigus jõudis minuni ühe Venemaa reisi ajal u 10 aastat tagasi, kui käisime maadluspoistega Kaliningradis suurtel võistlustel. Linnas ringi tuuseldades astusin sisse ka seemnepoodi ja leidsin sealt just selle pakendi. Ma ei mäleta, kas ma muud ka ostsin aga luffa seemned ma sealt igatahes tõin.


Kuna mul siis mingit kasvuhoonet polnud, siis oma lihtsameelsuses otsustasin teda suures kastis vastu sooja majaseina kasvatada, olin vägagi optimist. No ei õnnestunud, kasvas paarimeetriseks taimeks ja oligi kõik. Rohkem ma tema iseärasustest ei teadnud ega ka uurinud.

Aastaid hiljem hakkas see mind taas huvitama, järelejäänud 5 seemnest panin kaks maha juba varakult nii märtsi alguses ja suveks istutasin ema kasvuhoonesse, kus nad isegi paar vilja kandsid. Vat sellest hetkest hakkas see teema mind rohkem huvitama ja asusin internetis uurima ning sain ka tarkust juurde, mida olen valmis teiega jagama.

Seemned tuleb märtsi alguses (keskel on ka täitsa ok) niiske paberi sisse sooja kohta nii u kolmeks päevaks likku panna. Miks? Sest üldiselt on seemnetel väga-väga kõva koor ja leotamine aitab neil idaneda. Võib küünetangidega ka idu poolset otsa  pisut ära naksata (neti tarkus, mille ka ära proovisin, toimib). Leotamisel on ka oht, et mõni seeme läheb mädanema, mis seal siis ikka, tasub panna natuke rohkem seemneid hakkama. Kui leotatud seemned on potti pandud, siis võib vahel päris kaua aega minna enne kui roheline leheke nina välja pistab. Olen suures ootuses ka mullas sorkimas käinud, et mis teema on, et veel miskit mullast ei tärka ;)

Selle aasta seemnete idanevus on väga hea aga samas võib olla ka see, et seekord oli mul võimalus hoida idanemistopsikut pesuruumi soojal põrandal. 


Aga ma olin laisk ja ei viitsinud neid kohe mulda suskima hakata ja need tüübid kukkusid kasvama. Täna panin mulda ja loodan, et juurduvad kenasti ära.


Nüüd tuleb kuni soojadeni neid toas popsutada,  tugesid tekitada (puidust šašlõki tikk ajab ka asja ära), ettevaatlikult väetada, sest väikses lillepotis saavad toitained otsa. Soovitan igasse nõusse panna üks taim, sest ümberistutamine ei ole tema meeldivaim tegevus ja mida vähem juurepalli vigastad, seda parem. Kui neid ette ei kasvata, siis saaki ei saa. 

Üle ookeani ja Euroopa lõunapoolsetel aladel on ilmad pikemalt soojemad ja kasvatamine lihtsam. USA-s ja Kanadas kasvatatakse ka neid kasvuhoonetes, seeme pannakse suurde nõusse ja seal ta siis kenasti kasvab ja annab saaki.

Kui saabuvad soojad ilmad, siis vali kasvuhoones selline koht, kus on kõrgust ja tekita talle ronimisvõimalus, istuta ettevaatlikult.  Esimestel aastatel ma vedasin erinevaid nööre mööda kasvuhoonet aga eelmisel aastal heegeldasin korduvkasutatava (masinas pestav) võrgustiku.
                                            
                                            Abilised Kirp ja Puuk on võrgustikku heegeldamas




2019 oli mul veetud nöörirägastik.





2020 kevadel heegeldatud võrgustik


Minu kasvuhoones on nende päralt keskmine peenar. Igal aastal vahetan mulla ära. Põhja panen sõnnikut ja mulla vean kompostihunnikust. Kastan oma ussifarmi vedeliku lahusega, et ümberistutuse stress oleks väiksem. Juhul kui juhtub mõni taim ära murduma, siis võid murdunud osa vette panna ja üldiselt käitub nagu kurk, et kasvatab uued juured.

                                                        Üks esimesi vilju juuli keskel


Kui tahad üli tubli olla, siis võid taime hargnemise ajal välja valida paar peavõrset aga mina seda ei tee, vaid kärbin hiljem aegajalt väikseid lisavõrseid.


Saagi kindlustamiseks tuleb seksiterapeudi tööd teha. Ehk siis võtad isase õie ja hõõrud õrnalt vastu emase õie südamikku. On täiesti normaalne, et igast õiest ega viljast asja ei saa.
Kasvamise ajal muudkui kasta ja anna kurgiväetist ja kärbi, ka isasõisi aga kärpimise ajal vaata, et ei lõika ära seda võsu, millel on vili. Augustis hakkan ära lõikama ka teisi õisi, et taimel oleks jõudu viljad suureks kasvatada.



Meie kliimas vili taime küljes ei kipu päris valmis saada. Luffa mõistes tähendab see, et vili hakkab kuivama ja seemned sees kõbisema.
Hoian vilju taime küljes nii kaua kui ilmad kannatavad ja siis lõikan nad ettevaatlikult ära ning tassin endiselt ettevaatlikult tuppa.

2019 aasta saak (27. september), neid väiksemaid ei ole tegelikult mõtet kuivatada, sest nad ei ole veel seest küpsed.


2020 aasta saak (15. oktoober), kui olin juba teadlikult väiksed luffad elimineerinud ;)


 Siiani olen saanud neid soojamüüri otsas kuivatada aga uuel hooajal on meil ehitusjärg sealmaal, et soojamüüri pealne pole enam avatud ja katsetan saunalava varianti.


Tuppa tassides ei tohi koorikut vigastada ega ka maha pillata, sest vigastatud vili hakkab hallitama ja läheb seest koledaks. Ei maksa ka kuivamise kiirendamiseks auke sisse torgata, sisu jääb kirju. Proovisin ära, ei ole hea mõte. Ebaõnnestunud kuivamise näide.


Umbes enne jõule peaks viljad olema kuivanud. Nüüd algab see kõige lõbusam osa: koorimine. Koored võivad olla teravate äärtega, ole ettevaatlik.


Mis edasi? Otsusta ise. Minul on väike seebiärikesekene. Kasutan seal ära. Kirp ja Puuk suhtuvad ka nendesse vaimustunult. Nemad saavad mängimiseks otsatükid. Eriti tore on neid nätsutada ja küünega õhku visata- kassirõõm.


Head katsetamist!
Ja kui kellegil on veel luffa kasvatamise tarkusi jagada, siis võtan kõik teadmised avatud meelega vastu ;)