KEVAD PELETAB LAISKUST

Nii ammu oli see, kui viimati kirjutasin.

Ei hakkagi vabandama, kui ikka laiskus ja järjepidevuse puudujääk lööb jalaga ukse lahti, siis pole enda vabanduseks midagi öelda.

AGA ma sain Pesamuna lahke abiga valmis ühe ammu plaanitud video oma n.ö Elutöö peenrast. Pesamuna oli vankrititt, kui seda looma hakkasin ja nüüd on 18-aastane preili.

Videote filmimise kvaliteediga pean veel vaeva nägema ja mulle tutvustati mingid tasakaalu vidinat ka, mis hoiab aparaadi normaalses olekus. Kuid olen siiski esmase tulemusega rahul. 

Endal vähemalt ilus vaadata. 

Pärast seda kui ma 6. klassi tüdrukutega üleeestilisest kokandusvideost osa võtsin (ei saa mainimata jätte, et me ka 1. koha võitsime) ja Pesamuna meile ilgelt laheda video kokku lõikas, arvavad minu kooli õpilased, et ma võiksin ikka rohkem selliseid asju teha ja nemad on kohe fännid valmis ;)

Noorte asjalikelt hulludele soovidele tuleb ikka vastu tulla!

KUI SA KASVATAD LUFFAT...

... siis pead varuma kannatust.

Seda läheb eriti vaja siis, kui ootad taimede tärkamist. See võtab aega.

Panin enda seemned kolmeks päevaks likku u 23. märtsil. 

Ilma seemneid leotamata on taimede tärkamine kahtlane üritus.

Proovisin ühel kuival seemnel kesta otsa kõige pealt hammastega lahti naksata-seemneke ei teinud teist nägugi, vaid minu hambad said pisut haiget. 

Siis torkisin teda niidiharutaja otsaga, ei miskit, v.a. üks torgitud sõrm. 

Lõpuks võtsin kõige suurema kööginoa ja nüsisin sellega. Sain miski tüki maha nüsitud. Nii, et ikkagi tuleb leotada seda kivikõva seemnekest.

28. märtsiks oli 16 seemnest tõusnud 2, hiljem veel kaks.

Mind valdas paanika, et kuhu kadusid teised seemned. Sorkisin kolmnurga otsaga mullas ja mudisin mulda näppude vahel. Ei midagi. Mis mõttes, need ei saanud ju ära mädaneda. Panin igaks juhuks suure peotäie veel ligunema, ise kirusin abikaasat, 

et too mulle telefoni seda luubi äppi ei laadinud. 

Süda ei andnud rahu, et need kuradi seemned ei saanud ju ära mädaneda. Sättisin prilli ninale, panin telefoni taskulambi põlemea (keset keskpäevast valgust ;) Kaevusin sügavamale ja voilaa, nägin rohelist idu peaaegu poti põhjas. 

Ristisin nad kaevurseemneteks ja otsustasin, et pole vaja iga päev neid vahtimas käia. Kannatust, ikka kannatust. Nädala jagu on nad potis istunud ja läheb veel aega.

 Muidugi meenus mulle hiljem see tagantjärele tarkus, et pärast leotamist võiks neil kestaotsad kergel pigistades lahti naksata. Olgu, olen kannatlik.

Eelmisel aastal oli mul aegade hämarusest vaid kolm seemet järel. Sain kaks taime.

Kuna eelmisel kevadel ei õnnestunud mul kasvuhoonet soetada, siis viisin nad ema kasvuhoonesse asumisele. Olen välismaistest videotest näinud, et kasvatatakse kasvuhoones nõudes, aga ma olen ikka seda meelt, 

et maapinnal on nende juurikatel rohkem ruumi. 

Sättisin  ka nöörid neile tugedeks. Tahavad ikka väga ronida. 

Esimesi õisi käisin igapäevaselt jahtimas.

Suve lõpuks olid taimed ikka no mitme setme meetri pikkused, ronisid lae all mööda nööre. Lõikasin ära ka mõned külgvõsud. Ei oska isegi kommenteerida, et kas peaks või ei?

Ikka ämbritega vett ja kanakakat ka pisut. 

Esimene vili valmis kasvuhoones, teised tõin enne külmade tulekut tuppa, 

soojamüüri otsa kuivama. 

Kaalusin enne kuivama panemist ära, et oleks pärast võrrelda.

Jõuludeks valmisid endatehtud luffaseebid.

KIRSIVAHULINE JÄRV

Kui enam kududa, heegeldada - sellist traditsioonilisemat käsitööd ei taha enam teha, siis tuleb otsida uusi väljakutseid. 

Minu seebimaania algas hoopis luffade e käsnkõrvitsate kasvatamise tuhinast. 

See, mis oli nõuka ajal tavapärane saunanuustik, muutus minu jaoks korraga 

põnevaks katsetusobjektiks.

Mis mõttes ei ole seda taime võimalik Eestis kasvatada? 

Uurisin, lugesin, surfasin internetis ja nii mu taimekesed ema kasvuhoonesse rändasidki. 

Ja netimaailmast võib igasuguseid toredusi leida. Leidsingi luffa seebid.

Järgmine küsimus oli, et kust saab materjale, oskusi ja teadmisi. 

Aga need kõik tulid läbi erinevate juhuste minu juurde.

Tänaseks päevaks on mu paljud luffaseebid leidnud endale uued omanikud ja 

uued põnevad seebikatsetused tegemisel.

Kuna niisama vormi valada glütseriini- või kitsepiimaseebi massi muutus ka igavaks, siis arenesin edasi ja nüüd on mu sihiks toota täiesti omanäolisi oma erilise looga seepe.

🌷🌷🌷🌷🌷🌷🌷🌷

PILVEKIISUD

Kõik kiisud, kes piiluvad pilvede pealt, jätavad meie

südamesse jäljed.

Need mälestused on rõõmsad, helged või ka natuke

kurvad.

Erinevate lõhnadega glütseriini- ja kitsepiimaseebid

aitavad mälestusi hoida. ;)

HINGELE PAI

Pärast eestimaist talve vajab hing ergutavat kevadist pai.

Kitsepiimaseep koos kohvipuru ja apelsini lõhnaga aitab

vabaneda talvisest raskusest. Piparmündi- ja sidrunheina

lõhnalised glütseriiniseebid rahustavad ja tõstavad tuju, et

astuda rõõmsal meelel uude kevadesse.

LUFFA SEEBID

Kodus kasvatatud luffaga erinevate lõhnadega koorivad

glütseriini- ja kitsepiimaseebid.

KEVADE KUULUTAJA

Erinevate lõhnadega tulbikujulised glütseriini- ja kitsepiimaseebid.

KIRSIVAHUS JÄRV

Kevadel õitsevad Türi järve ääres kirsid. See on

meeliülendav hetk, mis ei kesta kaua.

Piparmündi lõhnaline glütseriiniseep on kui varakevadine

värskendav suplus järves ja vaniljelõhnaline

kitsepiimaseep mõjub magusa sõõmuna, nagu kirsiõite

paitus põsel koos päikesekiirega.

 Eh, need ei ole vorstirullid tarretises. ;) ;) 

TULBIPÄEVADE SEEBILAUD

Mul keerlevad juba mõtted Väsinud aedniku ja Ogaralt usina käsitöölise 

seebi loomise ümber.

92 AASTAT POLE NALJAASI

Sünnipäevi tuleb ikka pidada. Eriti kui on tegemist väärika 92 - aastase daamiga. Ma olen täiesti kindel, et meie lilleline ja kevadpealinna tiitlit kandev väikelinn, 

on just naisterahvas. 

Vaatamata vähestele soojakraadidele ja aegajalt udutavale vihmale, olid täna avatud meil kohvikud.

Otsustasin oma viimase üksiolemise päeva veeta mööda kohvikutes patseerides, fotokas kaenlas ja märkmik kotis. Et n.ö. väikest luuret teha, et kus, kuidas ja 

mis emotsioone pakuvad?

Startisin kodust kelle 12.00 autoga. Kaasas 26 euri sentidega. Väljas on 11 kraadi sooja.

Eesmärk: külastada  24 kohvikust 20.

1. Katlamaja Energiakohvik

Selle kohviku külastamisega olin ma kahevahel. Minna või mitte minna. Reklaamitud menüüs olid vahvad nimetused, aga noh katlamaja. Mingil hetkel meenus mulle, aga mu isa ju töötas kunagi seal. Nii u 35 aastat tagasi, väga hästi on mul meeles tugev massuudi lõhn, hämarad ruumid ja aukartust äratavad megasuured katlad, mis susisesid ning kummastav leek, mis paistis läbi piilumisaugu. Ja need rohkearvulised näidikud ja numbrid, millest ma ei suutnud kuidagi aru saada, mis mida näitab ja

kuidas peaks üldse sellest miskit aru saama.

Otsustatud. 

Kohale jõudes olin hetkeks segaduses, et millisest uksest peaksin sisse miema, sest harjumuspärane uks oli suletud. Aga õnneks juhatasid mind õhupallid õige ukse juurde ja aknalt lugesin veel menüü üle, mis lubas Laaduri koppa ja Tuharulli, Saepurukooki ja Kütteüli. Põnev. Ukse avades lõi mulle vastu supi lõhn ja leti tavalised pärmitaigna saiakesed.  Ok, siin ma midagi ei söö. Küll aga hankisin endale templikogumise lehe, et äkki, kogun 10 templit kokku, kuigi arvestades enda isuga, siis ilmselt mitte.

Lastele oli seal vahva töötuba, mida viisid läbi Kolme Põrsakese noored teadlasehakatised. Parajasti meisterdati joogikõrtest tiivikut. Igati asjakohane.

Kuna mind huvitas tänapäeva katlamaja,siis suundusin katlamaja ekskursioonile. Väga huvitav oli vaadata kaasaegset katlamaja, ja eriti kui giidideks on asjatundjad, kes on valmis igale küsimusele vastama. Ka sellele, et kuidas ühest noormehest saab katlamaja töötaja ja mis haridust vaja on. Noo, karjääriõpetaja lõi minus välja.;)

2. Kolme Õe Kohvik

See oli minu kindel valik, mitte just toidu poolest, vaid kirbuka pärast, mida sealne perenaine aegajalt korraldab. Vahel olen sealt vahvaid nõusid leidnud.

Külalisi juhatas sisse rõõmsas suvises kostüümis daam.

Minu õnneks oli seekord vallapoolne korraldustiim teinud asjaliku teavituskirja pildistamise kohta. Tundsin end kohe palju kindlamalt, et võin pilte klõpsida ja keegi ei karanud mulle turja, et teda ei tohi pildistada. 
Kahjuks kirbukat vihmase ilma tõttu ei toimunud. Mõistetav, aga kahju ka natuke. 
Mõneti hea, sest palju seda ninni-nänni ikka on vaja koju tassida.

 Koogid paistsid hõrgutavad, aga hinnad soolased. Minu tähelepanu köitsid väiksed purgid tumeda sisuga. Selgus, et see on võilille mesi. Korduva küsimise peale, sain ka hinna teada ja minu kotti lipsas kaheeurone meepurgike, mis tõenäoliselt on rohkem võilille suhkrusiirup. Kuna mulle meeldib kohvi ikka vähese suhkruga juua, 

siis katsetan ära.

See oli esimene koduaia kohvik, mis mitmed aastad on kohvikute päeval avatud olnud. Uut avastamisrõõmu pakuvad alati omapäraselt kujundatud peenrad ja kogu atmosfäär.

 3. Vana maja sõprade hommikukohvik.

Kaardi järgi juurdlesin, et mis maja see võiks olla. Mul olid omad kahtlused, aga kaart näitas midagi muud. Kohale jõudes, avastasin, et kaardil olid lihtsalt kaks numbrit vahetuses ja kohvik asuski seal mida ma isegi arvasin 

selle nime ja omaniku mõtteviisi järgi.

Siin pakuti toekat hommikusööki. Aga minul ikka ei isutanud, aga kuidagi narr oli lihtsalt vahtida ja mitte midagi osta. Mu tähelepanu köitis rohelise smuuti. Võtsin selle. Preili leti taga ei osanud mulle koostisosi öelda, aga pärast kohtusin smuutimeistriga ja sain teada, et olin joonud banaani, võilille, maltsa ja ingveri jooki. See maitses vägagi hästi ja tekitas minus huvi ka võilille ja maltsa katsetada.

Enim tähelepanu köitis mind meie linna Türgi perekonna pereema, keda ma olen väga tihti linna üritustel näinud ja alati olen soovinud temaga juttu alustada. Aga olen jäänud kahtlema oma inglise keele oskuses ja ma ei tea kui hästi ta eesti keelt oskab. Tema lahket naeratust ja siirupist nõretavat baklavad nähes olin müüdud. Selgus, et ta räägib päris kenasti eesti keelt. Tema oli küll ainuke kellelt ma küsisin luba pilti teha ja ütlesin ka kuhu ma selle üles panen. Sain teada, et ta nimi on Alaa ja kui me nüüd linnapeal kohtume, ei pelga ma enam temaga jutu alustamist.

Kaks head kogemust korraga: smuuti ja uus tutvus.

Aiahuvilisele kohaselt jätkus mul ka aega imetleda punaseõielist liiliat ja kontrolliva pilguga takseerida, ega pahalased pole tema lehti närima tulnud. Ei olnud. Soovisin mõttes liiliale ilusat õitsemist ja ohkasin, et minu aia omad pleesitavad alles niisama päikese käes ja ei kavatse veel oma õisi avada.




4. Linnuke peas.

Kohvik, mis oli minu nimekirjas esiridades. 

Sinna võib alati julgelt minna, sest Resa Nukutoas ei jää sa kunagi ilma üllatusmomentidest ja kunstniku enda mahedast huumorist. Seekord oli ta kampa löönud teiste meie kandi loovinimestega, kellega koos oli ühine näitus ja meelehea korraldatud.

 Sain meki suhu ingverimaitselistest kommidest ja ostsin ka Pesamunale mõned kojusaabumisüllatuseks kaasa.

Välja astudes ohkasin, kahju, et mul pole enam aega tema juures õpitubades käia, aga ehk ma ükskord võtan end kokku ja hakkan jälle tubliks. 

Seni imetlen lohutuseks seda kiisupoissi ;)

5. Saara kohvik

"Saame kokku Saara juures"-sobis täna nagu rusikas silmaauku ja 

seda täiesti isiklikus plaanis.

Kunagi igapäevaselt tegutsenud kohvik avab nüüd oma uksed vaid olulistel sündmustel. Hea teeninduse ja maitsva söögi pärast on seal alati saba ja kõik kohad nautlejaid täis. Jõudsin minagi sinna, siis kui suurem osa hääst-paremast oli otsa korral ja kohad täis. 

Aga kohtasin seal häid tuttavaid kellega juttu ajada ja muuseas küsiti, kas oleme oma dokumendid kooli viinud? Ma pidin peaaegu imestusest ja kohmetusest pikali kukkuma. Kui blond võib inimene olla, ise töötan veel koolis. Ma ei tea mida ma mõtlesin, et saadan lapse 1. septembril uude kooli ja muud polegi vaja ;) Hea, et on tuttavaid erinevates koolides ja säästavad ka kõige ohmakama lapsevanema jamast ;)

Vanasti tihti öeldud lause "Saame kokku Saara juures" päästis mind sellest jamast.

Sain piiluda ka tagaruumidesse, kus valmivad käsitööliste pühad "piiblid" ja saab endale n.ö. päris õiget lõnga soetada peenemate kudumite tegemiseks.

6. Kiriku kohv

On kohti kus võib käia ja on kohti kus tuleb käia. Ei ma pole usklik, aga maailmas ringi rännates käin ma ikka ära kohapealses kirikus.

Kodukoha kirikut tuleb kasvõi missiooni tundest toetada.

Olgu selleks siis kiriku torni restaureerimine. Kirikutorni kukega tunnen sellist erilist suhet, sest minu kauge sugulane on n.ö kukemeister. 

Tallinna kooli aegadel oli mul au seda kukepoissi lähemalt kaeda ja tervitada ;)

Sisse astudes ei taibanud ma miks alles sebimine käib, hiljem taipasin, et olin pisut vara saabunud. Seni nautisin erinevaid näitusi.

Kahjuks polnud veel kirjaõpetaja kohale jõudnud, nii et see jäi mul proovimata.

Seevastu oli Tori mõisaomanik oma kiluvõileibadega kohale jõudnud.

Istusin autosse tõdemusega, et olen jälle pisut parem inimene kui enne ja sõitsin kesklinna parklasse. Sealkandis oli mõistlik jala tiirutada.

7. Konservatiivide kohvik

Ma olen oma loomult niivõrd apoliitiline kui vähegi saab ja seepärast jättis mind ka see kohvik üsna "jahedaks". Ainus mis tähelepanu köitsid olid megamadalad hinnad. 

Kahju, et tibutas. Meie suurepärases kiigepargis polnud ühtegi nautlejat. Aga kulunud muru näitas, et neid kasutatakse ohtralt. Väga tore idee!

8. Türi Pritsumeeste rändkohvik

Piilusin ka pritsumeeste tegemisi. Teada tuntud headuses praed, aga krõbe hind. Kuigi ma arvan, et see hind on seda väärt. Lillelaadal külastan alati neid.

Kõht andis oma tühjusest juba märku ja ülimagus baklava tahtis midagi soolast saada.

Ma peaaegu pidin jääma järjekorda, aga siis otsustasin jalapealt, et toetan parem kedagi sellist, kes ei ole otseselt äri peal väljas.

Hea lihalõhn ninas kõndisin otsustavalt minema. Õnneks lõhnasid langenud pärnaõied tugevamalt ja tegid enesevõitluse kergemaks ;)

9. Väekoja kohvik

See oli mulle tõeline üllatus, et Türil selline asi on. See ei näinud kuidagi välja, et oleks üheks päevaks sätitud. Kus ma küll elanud olen?

Perenaine tundus küll väga tasase loomuga, aga seevastu kõik see ümbritsev jõuline ja tugev viirukilõhn oli elamus omaette. Liiga jõuline müük oleks ilmselt olnud üleliiast.

Nuusutasin viirukit, uurisin poolvääriskive ja taro kaarte ning Buddha kujusid. 

Igati äge koht. Eriline menüü-hummus ja energiakokteilid. Šamaani trummi hetkel ei põristatud, aga oleks võinud, sest kõht andis endast märku ja mõttes mõlkusid veel pritsumeeste hõrkude roogade lõhn. Minek, enne kui viiruki lõhn nüristab mu meeled!

10. Türi Töökeskuse kohvik

Türi Töökeskuses käivad Türi Kodu kliendid näputööd tegemas ja müüvad ka enda tehtut. 

Olen alati sinna tahtnud minna. Niisiis, astusin sisse.

Väga soe ja meeldiv vastuvõtt. Tunne, et oled jõudnud koju. Vahva leid oli, et magustoit oli pandud väikestesse purkides. Kui ei taha kohapeal süüa, siis hops kaas peale ja kotti. Suurepärane idee. 

Otsustasin siin oma keha kinnitada. Tundsin, kuidas  südametunnistus juba peksis mind ja teatas, et see on õige koht.

Otsustasin proovida seenepüreesuppi koos karaski ja maitsevõidega. Kokku maksin viieka.

See raha oli igat oma senti väärt. Juba esimese suutäiega olin võlutud ja juurdlesin, mis siin sees võiks küll olla. Hiljem tegin tutvust kokaga. Selgus, et me ühe eriala õpetajad. Ikka käsitöö ja kodundus. Ja retseptigi sain. 

Palusin tervitada Türi Kodu juhatajat, no ma ikka ju tema lapse õpetaja olnud. 

Väikese koha võlu, ikka tunned kedagi, kes tunneb kedagi jne.

Ei saa ka mainimata jätta, et asutus kannab Türi valla aastategija tiitlit 2017.

11. ja 12. Tordimeistri ja Keskerakonna kohvik

Piilusin ka neisse. Tordimeistri hõrgutised on head. Eelmisel aastal proovisin. Aga kuna eelmisel aastal sattusin väga ebameeldiva vahejuhtumi pealtnägijaks, kus tõde oli seal kusagil keskel, siis lasin end sellest mõjutada ja vaid nautisin pilguga.

Keskerakonna maakonna juht oli ka kohal ja toimus n.ö. kohtumine valijatega. Aga ma pole sihtgrupp, nii et piilusin hoopis mida lastele pakutakse.

Vahepeal lehvitasin Isamaalisele rongile. 

13. Roosikohvik

Infolehelt Roosikohviku nime leides olin kimbatuses, et alati on ju selle kohapeal olnud Sotsiaaldemokraadid. No, siis klõpsas asi paika. Muidugi, nende logo on ju roos. 

Kaval, väga nutikas. Ollakse nähtav, ilma erakonna nime rõhutamata.

Astusin ligi. Algselt pigem sellepärast, et kas kohtan tuttavaid lapsevanemaid, kellega meeldivalt vestelda. Aga kohe oli algamas bingo ja nende erakonna esinumber, kui teada-tuntud haarava jutu ja lõbusa olekuga rahvamees hakkas seda läbi viima, 

siis otsustasin ka osaleda. 

Tegelikult pisut ka sellepärast, et ajal, mil meie kool piketeeris vallamaja ees, siis tema oli meie toetaja, mitte ei sammunud tuima näoga silmad maas mööda.

Bingo õnne mul ei olnud, aga lõbus oli ikka. Mulle meeldib jälgida, mis võtetega haaratakse publik enda haardesse ja kuidas asja kulgevad. 

Psühholoogiline kiuks, jälle erialaline, mis teha ;)

Tuttav lapsevanem vaaritas pannkooke ja jutuks polnud aega.

14. Elised ja Piretid

Selle aasta uustulnuk. Elise Aed on koht kuhu ma ikka aegajalt raha jätan. Sest absoluutselt kindlasti on mul ühte või teist taime vaja.

 

Hõrgutistel olid vahvad nimed ja soovijad said oma silmnägu kabedamaks tuunida. Kuna minu päevitunud jume ja vähesed kortsud on niigi ilusad, siis ei tahtnud ma neid rohkem rõhutada ;)

Kuna meie Tulbikuningannaga jutule ei saanud, siis vahtisin taimi ja muid toredaid asju.

 Imetlesin kadedusega taimede lopsakust ja salvestasin mällu,

 et ühel päeval pean tulema taimerallile.

15. Noortekohvik

Noortekeskuse õuel käis jalgrattamuuseumi kolmerattalistega ralli. Tuttavad "kraed" tõmbasid kähku uttu. Ilmselt meenus neile, et hoian neil ilma peal ;)

Discor lasi rämedat eesti räppi. Aga mind see ei kõigutanud, no mind on selle eesti räpiga haritud mitmekülgselt ja igasuguste karvaliste-suleliste nimetusi olen kuulnud piisavalt.

 Majas sees käis usin toimetamine ja kohtusin ka keskuse juhiga kel sõrm oli seotud. Uurisin, et kas pakub värsket liha, aga olla juba vana asi, nii, et asi oli siiski kontrolli all. 

16. Läti Lipp kohvik

See oli samuti minu nimekirjas. Koduaiakohvik. 

Selleks ajaks oli õues 13 soojakraadi ja kell jõudnud 16.30.

Suitsuahi ja soe söök, lätikeelne jutt.

Aga kuidagi emotsioonitu või ei osanud ma seda leida. Eks järgmine aasta paremini.

17. Kellaneljaklubi kohvik

Selles kohvikus mittekäimine oleks olnud patu asi.

Tegemist ühisgümnaasiumi kohvikuga.

Absoluutselt isiklik huvi - hoida sooje suhteid ja kohtuda tuttavate - meeldivate inimestega.

Hetkeks olin segaduses, et kust ma sisse saan, sest harjumuspärane 

peasissekäik oli suletud.

 Õnneks uus "pojengisort" näitas suuna kätte.

Soe tervitus õppealajuhi (keda me koos kutsume mu vanema tütre kasuemaks) ja uue direktrissi poolt, keda tunnen varasemast ajast. Ma ütlen, maailm on väike. Ja teiste pedagoogide poolt, kes isegi mulle on mingitel hallidel aegadel tunde andnud või olen nende lastega ühes klassis käinud või nende omi õpetanud. Väikese kogukonna värk. 

Hea on tunda end siia pisut kuuluvana ja mul on väga-väga head kogemused ja mälestused mu vanema lapse suureks inimeseks kasvatamisel. Nüüd, kus noorem võsu läheb sinna, peab ju üks täiesti "blond" lapsevanem, kes isegi dokumente ei märka kooli tuua, enda poolehoidu igati välja näitama. Lubasin juhtidele, et parandan selle dokumentide vea nii kiiresti kui võimalik.  

Kuna külm oli hakanud ajusid külmutama ja seenesupp nõudis kuuma kohvi ja magusat kooki, siis loomulikult tegin oma ostud siit. Hea kohv ja pavlova kook. Imemaitsev!

18. Spordikohvik

Kui liigud, võid endale lubada. Muidugi.

Pärast väikese terviseraja läbimist lubati sooja vahvlit. Ei lasknud endale mitu korda öelda ja tegin terviseraja peaaegu korralikult ära.

Tuttav maadlustreener uuris, kuidas vibutajatel kaugel Kreekas läheb ja 

kas kummikud ka kaasa pakiti? Kummikud jäeti seekord koju.

Muidugi teadis ta juba maailmarekordi kordamisest ja tundis uhkust meie väikese linna noorte sportlaste üle, kes võistlevad maailmaklassis.

Hobustel polnud väga tuju enda lähedale võõraid lasta ja näitasid seda väga rahutult välja. Ei kippunud siis lähedale.

Kokkuvõtteks oli tore päev. Koju jõudsin kell 18.30. Autoga läbisin 13 km, lisaks väga palju samme.

Rahakotti jäi 8 eurot alles.

Uudistasin 18 kohvikut. Ühte ajaliselt ei jõudnud ja paari kohta ma lihtsalt ei läinud.

Õhtul kostus tuppa kätte Pop-Up Rulluisupargi muusika, aga ma tõesti ei viitsinud end enam välja ajada.

Mida ma tähele panin.

1. Koduaiakohvikuid oli sel aastal väga vähe. Kahju. 

2. Silma hakkasid erakonnad ja muud ühendused.

3. Mõni kohvik oli kohviku tegemise pärast ja ei pakkunud mingit emotsiooni. Leian, et on tore mingit lisaväärtust pakkuda. See meelitaks rahvast kohale isegi 

vaatamata vihmasele ilmale.

4. Nautisin, et sain oma missioonitunnet parandada.

5. Osad külastajad olid puhtalt templite peal väljas. Nende valik. 

Mina suutsin koguda vaid 5 templit.

6. Kindlasti külastan järgmisel aastal neid jälle.

Loodan, et see traditsioon kestab meil kaua. Kui kaua see siiani kestnud on, ma isegi ei tea.

Kunagi kohtume minu aias!