VIIRUS MIS EI TAPA AGA...

 ... võib viia sind segadusse, ajada hulluks ja röövida palju aega.

Iga aednik teab ja on vahel (mõned haigestuva korduvalt) kogenud, et haigestumine on vältimatu ja raskesti ravitav ning viirusest lahti saamine ei olegi üldse eesmärgiks.

Ehk siis aednik haigestub, kas vabatahtlikult või teiste kaasabil mingi taime kogumise, raskematel juhtudel lausa kollektsioneerimise, tõppe.

Pole minagi pääsenud! Olen tagasihoidlikult läbi põdenud hostade kogumise, pisut sinilillede, natuke astilbede kokku ahmimise tõve. 

Aga nii keha kui ka vaimu haaravat õues hakkama saavate kaktuste tõbe ei osanud ma küll oodata.

Alguse sai see juba mitmed aastad tagasi, kui lugesin kellegi aiablogist, et Eestis on ka võimalik kaktuseid õues ja kasvuhoones kasvatada. Kuna mul ei olnud seda kaktusepojakest siis kuskilt saada ja asukohta ka polnud välja mõelnud, või õigemini oli alanud meie pikaajaline ehitusprotsess ja aiakujundus, siis hoidsin seda mõttepojakest mälusopis alles.

Kasvuhoones märts 2023

Kuid asjad juhtuvad just siis kui nad peavad juhtuma.

Oma esimese kaktuse poja sain kui käisin Võhmas Riho aias ja ostsin seal ühe paraja kaktuse pojakese.

mai 2021

Tema õpetussõnade järgi kaevasin ja "ehitasin" talle kasvukoha. Siiani ajab naerma kuidas ma meie koolimaja fuajee lammutamis-renoveerimise ajal ronisin suurde jäätmekonteinerisse ja korjasin sinna visatud kergkruusa. No seda sai sealt ikka väga vabalt võtta. Minu hing ei lasknud heal kraamil prügimäele rännata.

Ja tundub, et mu esimene kaktuselapseke saab kenasti hakkama.

Teine kaktus sõitis mu heki taha aiahullu Triinu abistava käe läbi. Kuna olin saanud valmis oma lombipeenra, siis väikse ümberkorraldusega sai temagi omale hea kasvukoha.

oktoober 2021

oktoober 2022

Miks on pinnas kaetud väikeste kivikestega? Sest ühel kuumaperioodil oli ta lihtsalt end pikali visanud ja selgus, et juured polnud veel piisavalt suured. Niiviisi hakkasingi talle sinna väikseid kivikesi korjama. See kivikeste korjamine käib mul siiani, maad kaevates või muru täitmiseks toodud mullast korjan kõik paraja suurusega kivikesed, pesen puhtaks ja otsin sobiva koha ;)

Olles õnnelik oma kahe kaktuse üle arvasin, et nii see jääbki aga mõtted rändasid omasoodu ja  üks asi viis teiseni ning kaktusekoguja Anne käest saabus minu aeda Aalujate abistaval käel soovitud 4-5 kaktuse asemel terve kastitäis.

Kasvuhoones on mul alati ka ilunurk. Enne kasvatasin seal suurelehist hortensiat aga meie suhted ei olnud kuigi head, nii et üks pidi meie suhtest taanduma ja tegema ruumi kaktuste alale.

juuli 2022

Olles uurinud Annelt saadud kaktusehunnikut, sõna otseses mõttes veerinud lipikutelt nimesilte, olin kimbatuses, no ausalt öeldes tundsin end lollina. Saanud teada, et need on ikka talvekindlad ja et viigikaktused on head vastupidajad õues (seda teadsin juba varem) võtsin riski ja tegin kasvuhoonesse kaktuste maa-ala, saagu mis saab, jääb ellu see kes jääb.

nö "aerofoto" juuli 2022

Talvel FB avarustes leidsin ühe tuttava e-poest teistsugused sildid. Minul peavad kõik taimed olema sildistatud, sest ma lihtsalt muidu ei mäleta neist tuhkagi ;) Pakkumisel olid sellised värvilised sildikesed ning lootsin, et äkki sellest portsust saan u 10 musta või siis rohelist silti. Kohale jõudes selgus, et kõik on valged. Olgu siis valged.

Kõige okkalisem isend ;)

Vajus lössi, kartsin et nüüd on temaga kõik aga tegelikult on ta end lihtsalt talve üle elamiseks ette valmistanud. Hetkel tundub, et temaga on kõik korras.

Varjunud kaktus, imetilluke kelle on ka juba pojake.

Tegin internetis iga keerulise nimega taime kohta uurimustööd ja endale ka korraliku drive faili. Nii need vaheaja päevad läksid ja kell liikus väga kiiresti õhtutundidesse ning söögitegemisega ja enda liigutamisega läks nagu läks.

Olen varasemalt niiii põhjalikku uurimustööd teinud vaid hortensiate kohta.

Nüüd on kevadeks ka õuekaktustele korralikud sildid tehtud, jääb vaid nende kasvuala lõpetamine ja istutamine. Kui mu aiakülastajad küsivad, et mis nimi ja kuidas kasvab, siis saan targem välja näha.

Sügisel tuli talv liiga ruttu, ei arvestanud külmapoisid sellega, et mul on veel mõned tööd pooleli.

Ma hetkel küll ei kavatse neid juurde hankida aga mõtted liiguvad, et tulevase terrassi ühte nurka sobiks küll üks hoogsakasvuline isend. Ilmselt pean abikaasaga korraliku läbirääkimise maha pidama ja tahaks ka Opuntia fragilis "Smithwicki". Võib olla on see  mul ka olemas, sest Riho käest saadud kaktuste täpset nime ma ei teagi aga tean, et temal on see olemas.

Kes kuidas talve on üle elanud selgub küll alles kasvuajal aga ma olen lootusrikas.

ÜKS HETK ON AINULT ÜKS KORD

Kui sa avad oma telefoni pildigalerii, siis avaneb sulle sealt sinu tegelik olemus.

Kassihullul on oma lemmikust erinevaid magamispooside jäädvustusi, koerainimesel võluva silmavaate või koerustükkide fotosid, automaniakil on mootorite hobujõud ja vinged rehvid.

Aiahullul on oma aia liblikad, taimed ja õied, nii et google fotogalerii annab sulle sarnaste võtete kollektsioone, kust avastad, et oled aastaid kuidagi sarnaseid võtteid teinud.

Aga tabada hetke, mida sa ilmselt enam korrata ei saa on omamoodi õnn ja ainult üks kord on just see üks hetk.

Minu tänasesse päeva sobivad hetked, mis ongi just sellisena vaid üks kord.

                           

RAHULIKKU EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVA!

TALVEGA VÕI TALVETA

 On nagu on ja tuleb, mis tuleb!

Seda lausejupikest on hea endale aegajalt meelde tuletada.

Kevade ootus on juba nii suur, et tahaks ...... no mida 😵.

Näiteks karjuda: lihtsalt endast välja, et krt antku see ilmataat siis vähemalt korralikku talve. Käin siin aias nina maas peenraid nuusutamas ja taimi piiludes. Lumeroos on juba ammu end lille löönud.

Võiks ju ka labidaga vehklema minna, nagu abikaasa minult aegajalt pärib, et kas ma juba tahan minna kaevama. Teate, ma võin juba kasvõi kaevata.

Kasvuhoones käin ka nuusutamas ja oma über uhket kiirkomposterit söötmas. 

Ise vahin muudkui kaktuste peenart, 

torgin näpuga mulda talvekorteris olevate krüsanteemide juures ja mõtlen, et oleks suuremat kasvuhoonet vaja, sest kuhu ma panen hunniku tšillitaimi. Tee veel tšillimoosi, mille üle enamus mu sugulasi, tuttavaid ja kolleege on hullumiseni näljased ning Itaalia ja Saksa saksad ka maiustavad ning soovivad ikka seda kõige kangemat kraami.

Täna koostasin Maarahvapoest taime ja seemnetellimust. Mõnda (x5) lilletaime on juurde vaja. Aju muudkui ragistab, et mis taimeke kuhu peenrasse sobitub.

Õnneks kogu seda kevadeigatsust maandab igikestev ehitustegevus meie majas. Lõpuks valmib leiliruum, kus oh üllatust on kõik mu soovid leidnud lahendused. Abikaasa küll arvab, et halle juukseid on selle pideva lahenduste nuputamise ja eeskirjade järgimisega, talle juurde tulnud, kuid kes neid ikka lugema hakkab. 

 

Siis kui oli ...

 ...talv või olles klimaatiliselt korrektne, siis kui oli lumi.

Kui telefoni mälu karjub, et on pilgeni täis ja rohkem enam ei mahu, siis tuleb ju end kätte võtta ja fotod ära sorteerida.

Mõni talveklõps vajab jagamist.

                                                

ILU SÜNNIB VAHEL KA PATTA PANNA

Vahel jõuab aednik headele mõtetele-lahendusteni läbi pika protsessi. Võiks ju kohe osata-teada ja õnnestuda mõne prjektiga, aga no elu ei pea ju lihtne olema. Ma arvan. et elu on tegelikult lihtne, oleneb kui keeruliseks me ise selle elame.

Aga aednikuhing otsib ja katsetab ja kombib ja spikerdab teistelt tegijatelt. Nii minagi.

Mul on aias enda valatud erinevaid betoonnõusi. No oli aeg, mil sõbrannad kutsusid mind betooninaiseks ja iga kord, kui läksin ehituspoodi, juba naeratati, et ahaaa betooni jälle jah.

Hetkel ma segu tegemise ja valamisega ei tegele, aga kiivalt kaitsen oma erinevaid vorme, et abikaasa neid minema ei viskaks. No näeb üleliigse prahina välja küll, aga väga vajaliku prahina minu jaoks.

Niisiis, minu betoonnõudes on erinevad taimekooslused pidanud kuidagi hakkama saama. Ise ma pole erilisi rahulolumärke ilmutanud. Kuni.... käisin hullu aedniku (loe väga targa ja loomingulise friigi) Riho aias. No vat, oli see alles mats mu pähe, aga pani mõtted kohe ketrama. Tal on ka neid moldmajanduse nõusid ja seal olid erinevad kivitaimla taimed. Ps. temalt nuiasin ma oma esimese aplikanni ka välja. ;)

Minu aju plahvatas ideedest ja lahendus tuli oma arust hea, aga taimematerjali nappis. Alati tulevad lahendused, mitte just kiirelt, aga räägi ja sa saad. 

Kurtsin oma mägisibulate kriisi Aalujate grupis ja kohe oli Messengeris teade, et tule ja vii. Käsimegi siis ühel õhtupoolikul sõbrannaga Sakus. Oi, seal oli palju vaadata ja ma imestan alati, et kuidas küll inimestele jäävad meelde taimede peened ladinakeelsed nimed. Ma olen õnnelik, kui eesti keelse nimegi suudan meelde jätte. Tulin paraja posu mägisibulate ja muu hea kraamiga.

Terve nädala peaaegu kõik õhtupooliku napid tunnid ma nokkisin ja sättisin oma potte. Hetkel olen üpris rahul, aga näis kuidas suve edenedes läheb.

                             

Järgmisena ootab mind kaktuste kasvuala kasvuhoones. 

Eeltööd on juba tehtud, kui nüüd leiaks aja kaktuseid tooma minna.

OLEN TÄNULIK ET OLEN OLEMAS

 Täna on väga eriline päev. Minu ema saab 92 aastaseks ja plaanib ka sel kevadel siiski tomatiseemned maha külvata, kuigi silmanägemine on üsna kehv ja selg-jalad valutavad elamise kulumisest.

Õnneks ta enam viimased kümmekond aastat  õunapuu otsa oksi lõikama ronida ei taha. See ongi olnud lapsepõlvest saati kuni siiani minu töö.

Ma olen tänulik oma emale, et ma olemas olen, selline vanainimeste laps ja ise arvan, et üsna ilus ja arukas välja tulnud. 😜😜😜

Ema on olnud minu aiandushuvi looja, ärgitaja, teejuht. Tema taimede kasvatus- ja katsetushuvi on saatnud mind väikesest saati.

Kunagi tahtsin saada aednikuks. Ema loovutas mulle oma vana väikese kilekasvuhoone, kuhu ma siis kevadel suure usinusega paar tomatitaime panin ning üritasin maltsast ja tomatitaimest mingit ristsugutist aretada. Sügiseks olid mu kasvuhoones pooleteise meetrised maltsad ja äbarikud tomatitaimed, aga ise olin väga rahul ning korjasin peodeviisi maltsaseemneid talvevaruks.

Tema kõrvalt olen ma nakatunud väiksesse hosta-, liilia-, krookuse jne palavikku, pojengide "haigusest" ma teadlikult hoidusin eemale, need lilled mind kuidagi ei kõnetanud. Alles nüüd poolesajandi vanusena on hakanud see viirus väga vaikselt tasahilju minuni jõudma, eks näis. Aga ema lokkavat pojengipeenart käin imetlemas küll.

Ma olen tänulik, et ma olen olemas ja saan siia maailma ka oma osa anda.💖

KUI TAHE MUUTUB VAJADUSEKS...

 ...on hullunud aednikul end väga keeruline mõistusele kutsuda, suruda maha rahutust hinges ja sügelust kätel ;)

Kindlasti on tundnud iga aednik, et nii tahaks mingit taime, sest sellel on ilusad õied ja lummav lõhn või äge lehestik ja võra, või siis hoopis on meid haaranud mõte, et teistel ei ole, aga mul ju siis saab olema. Põhjusi on palju ;)

Kui tahe muutub vajaduseks, siis kipub kaduma ka enda kehtestatud raha kulutamise piir, mida on võimalik taimekese peale kulutada. Sest vajadus on muutunud nii painavaks, et ollakse valmis tegema mingites teistes kuluartiklites kitsendusi või edasi lükkamisi. Või otsitakse odavamaid müügikohti u paarisaja kilomeetri raadiusest, sest kuidagi peab ju saama.

Kui asjad on nii "halvaks" kujunenud, siis võid diagnoosida endal aiasõltuvuse. Me oskame ju kõik endale dr Googli abil diagnoose panna, asi siis aiasõltuvust tuvastada.

Õnneks pole ma veel nii sõltlane, aga mõningaid taimi olen PIDANUD ENDALE SAAMA. Sest need on mind üht- või teistpidi kõnetanud. Ilmselt on see tuttav tunne paljudele aednikele. Õnneks pole minust ka mingit hullu kollektsionääri saanud, kuigi ma isegi tunnen neid heas mõttes hullunud kogujaid, kes tulistavad kiirelt iga taimekese ladinakeelse nimetuse ja oskavad rääkida isendi eluolust pikkasid heietusi. 

Mulle need keerulised nimed meelde ei jää ja see pole minu jaoks ka oluline. Peaasi on see, et olen kindlaks teinud tema sobivuse minu aeda ja minu endaga, tean kuidas ma pean temaga käituma ja kõik muu jääb juba looduse hooleks. Kui sobime, siis saame sõpradeks, kui ei sobi, siis ehk proovime veelkord või siis üks meist loobub.

Niisiis, leidub minugi aias taimi, kus tahe on oma kampa haaranud murdumatu vajaduse. 

Esimene oli nö pannkoogipuu ehk jaapani juudapuulehik. Seda puuhakatist nägin, pigem rohkem haistis mu nina, ühe tuttava Maie ägedas väikesemõõdulises minu kodulinna aias. Oma aia loomisega alustava noore inimesena olin ma lummatud tema aia kunstilistest lähenemistest ja usun, et see oli mulle tõukeks teistmoodi mõtlemisele.

Juudapuulehiku võlu tuleb esile sügise poole, kui lehed hakkavad võtma punaseid, oranže ja pruunikaid toone ning eritama imalmagusat lõhna, mis on haistmisele vägagi nauditav. Vahel korjan ma peoga puu langenud lehti tuppa taldrikule, et neisse aegajalt nina pista. 

Mäletan, et see taimeke polnud sugugi odav ja ma igaks juhuks abikaasale ei hakanud hinnast rääkima. No pole tal ju vaja kõike teada ;)

Naistenõgestest ääris jõudis minu aeda puht praktilisest soovist. Olles lääne- ja lõunapoolses Euroopas palju ringi tiirutanud ja armunud jäägitult lavendlisse, tekkis endalgi vastupandamatu vajadus omada lavendlitaimi ja mitte üks või kaks, vaid ikka terve posu, no nii, et oleks mida vaadata. Aga uurides lavendlite eluolu polnud ma väga kindel, et kas siin keskmaal nad hakkama saavad. Olles teinud uurimustööd, jõudsin järeldusele, et pigem naistenõges on kindla peale minek. Kuna eelarve ei lubanud mul kümmet 5-eurost taime osta, siis kasvatasin need ise.

Head õitega pilti ei leidnud.

Aiahuvilised Kirp ja Puuk on väga tänulikud naistenõgese eest. Üks taim on kujunenud nende tõeliseks lemmikuks. Alguses püüdsin taimekest kasside närimis- ja nühkimisvajaduse eest kaitsta, kuid nüüd olen aiamõtestajana sellest loobunud. Igaühel peab ju mingi nauding olema, olgu see siis silmad pahupidi nõgesepõõsas püherdamine. Peaasi, et ma ise seda tegema ei hakka.

                                      

Aga lavendlid on mu aeda erinevaid teid pidi siiski jõudnud ja saavad ka kenasti hakkama.

                                       

Uut peenart rajades, mis sai nimeks koopapeenar, otsisin sinna midagi erilist: puukest, mis oleks madala kasvuga, teistsugune ja püüaks pilku. Leidsin lehise leinavormi Euroopa lehis "Pendula". Uurides aiapoodidest hinda, sattusin ahastusse: üle 70-eurone taim oli minu jaoks kallis. Tegelikult ma jõuaksin seda isegi osta, aga kooner minus ei lase kõikehalvaval vajadusel reaalset mõistust peedistada. Aga vahel tulevad ootamatud lahendused. Mul oli võimalus meie kohaliku EAMS-ga Lätti laadale sõita ja sealt puuke mu aeda poole odavama hinnaga jõudiski.

                                

                                          

Taaskord Horvaatias olles jäi silma, et pea igas aias kasvab taim, millel on varre otsas palju ilusaid valgeid õisi. Tegelikult märkasin neid juba Leedus ja Poolas, aga autoaknast ei saanud pead välja pista ega autojuhilt peatust nõuda. Minu jaoks oli see midagi uut ja väga põnevat. Kuidas tuvastada nime, ikka Googli erinevate otsingumootorite abil. Selgus, et tegemist on tääkliiliaga ja isegi Eestis on seda võimalik kasvatada. Ohjasin end hotelliaeda röövima minemast ja leidsin meie ühest puukoolist taimed, mis said õhinapõhiselt ka tellitud. Umbes kolm aastat on nad mul kasvanud. Kuid mulle tundub, et mul on vist natukene vale sort, sest see on kiuliste lehtedega ja pole päris see, mida olen osades meie aedades kohanud üsna noorukeste taimedena õitsemas. Aga eks aeg näitab.

                                        

Viimane hullus, kus tahe on muutunud piiramatuks vajaduseks on kaktused, mis kasvavad õues. Jälgisin mitu aastat igasugu kaktuste teemalisi postitusi ja otsisin mõttes oma aias neile kohta, juhuks kui see unistus peaks saama reaalsuseks. Lõpuks õnnestus mul eelmine aasta saada Võhma kandist tuntud aiahullu Riho käest üks kaktuse taim (habras viigikaktus "Opuntia Fragilis") ja teise sain Risti kandi aiahullu Triinu käest nüüd sügisel (maadjas viigikaktus). Rahaline väärtus oli väga väike, aga olulisem on emotsioonid, mida ma aegajalt kuulen. Eriti tore on kuulata kuidas mu kallis kaasa räägib, et meil aias kasvavad kaktused ja veab külalisi kättpidi mu alles siiski pisikesi taimekesi vaatama.

             

Neid taimi, kus tahtmine (mitte soovimine, sest see pole nii kindlameelne siht) on muutunud vajaduseks on kindlasti veel, aga aitab neistki.

Kindlasti on lugejal äratundmishetki, kus ei jää muud üle kui anda järgi vajadusele ja rahuldada oma aiasõltuvust, sest me vajame seda aiadopamiini laksu ;)