reede, 28. jaanuar 2022

KUI TAHE MUUTUB VAJADUSEKS...

 ...on hullunud aednikul end väga keeruline mõistusele kutsuda, suruda maha rahutust hinges ja sügelust kätel ;)

Kindlasti on tundnud iga aednik, et nii tahaks mingit taime, sest sellel on ilusad õied ja lummav lõhn või äge lehestik ja võra, või siis hoopis on meid haaranud mõte, et teistel ei ole, aga mul ju siis saab olema. Põhjusi on palju ;)

Kui tahe muutub vajaduseks, siis kipub kaduma ka enda kehtestatud raha kulutamise piir, mida on võimalik taimekese peale kulutada. Sest vajadus on muutunud nii painavaks, et ollakse valmis tegema mingites teistes kuluartiklites kitsendusi või edasi lükkamisi. Või otsitakse odavamaid müügikohti u paarisaja kilomeetri raadiusest, sest kuidagi peab ju saama.

Kui asjad on nii "halvaks" kujunenud, siis võid diagnoosida endal aiasõltuvuse. Me oskame ju kõik endale dr Googli abil diagnoose panna, asi siis aiasõltuvust tuvastada.

Õnneks pole ma veel nii sõltlane, aga mõningaid taimi olen PIDANUD ENDALE SAAMA. Sest need on mind üht- või teistpidi kõnetanud. Ilmselt on see tuttav tunne paljudele aednikele. Õnneks pole minust ka mingit hullu kollektsionääri saanud, kuigi ma isegi tunnen neid heas mõttes hullunud kogujaid, kes tulistavad kiirelt iga taimekese ladinakeelse nimetuse ja oskavad rääkida isendi eluolust pikkasid heietusi. 

Mulle need keerulised nimed meelde ei jää ja see pole minu jaoks ka oluline. Peaasi on see, et olen kindlaks teinud tema sobivuse minu aeda ja minu endaga, tean kuidas ma pean temaga käituma ja kõik muu jääb juba looduse hooleks. Kui sobime, siis saame sõpradeks, kui ei sobi, siis ehk proovime veelkord või siis üks meist loobub.

Niisiis, leidub minugi aias taimi, kus tahe on oma kampa haaranud murdumatu vajaduse. 

Esimene oli nö pannkoogipuu ehk jaapani juudapuulehik. Seda puuhakatist nägin, pigem rohkem haistis mu nina, ühe tuttava Maie ägedas väikesemõõdulises minu kodulinna aias. Oma aia loomisega alustava noore inimesena olin ma lummatud tema aia kunstilistest lähenemistest ja usun, et see oli mulle tõukeks teistmoodi mõtlemisele.

Juudapuulehiku võlu tuleb esile sügise poole, kui lehed hakkavad võtma punaseid, oranže ja pruunikaid toone ning eritama imalmagusat lõhna, mis on haistmisele vägagi nauditav. Vahel korjan ma peoga puu langenud lehti tuppa taldrikule, et neisse aegajalt nina pista. 

Mäletan, et see taimeke polnud sugugi odav ja ma igaks juhuks abikaasale ei hakanud hinnast rääkima. No pole tal ju vaja kõike teada ;)




Naistenõgestest ääris jõudis minu aeda puht praktilisest soovist. Olles lääne- ja lõunapoolses Euroopas palju ringi tiirutanud ja armunud jäägitult lavendlisse, tekkis endalgi vastupandamatu vajadus omada lavendlitaimi ja mitte üks või kaks, vaid ikka terve posu, no nii, et oleks mida vaadata. Aga uurides lavendlite eluolu polnud ma väga kindel, et kas siin keskmaal nad hakkama saavad. Olles teinud uurimustööd, jõudsin järeldusele, et pigem naistenõges on kindla peale minek. Kuna eelarve ei lubanud mul kümmet 5-eurost taime osta, siis kasvatasin need ise.

Head õitega pilti ei leidnud.


Aiahuvilised Kirp ja Puuk on väga tänulikud naistenõgese eest. Üks taim on kujunenud nende tõeliseks lemmikuks. Alguses püüdsin taimekest kasside närimis- ja nühkimisvajaduse eest kaitsta, kuid nüüd olen aiamõtestajana sellest loobunud. Igaühel peab ju mingi nauding olema, olgu see siis silmad pahupidi nõgesepõõsas püherdamine. Peaasi, et ma ise seda tegema ei hakka.

                                      


Aga lavendlid on mu aeda erinevaid teid pidi siiski jõudnud ja saavad ka kenasti hakkama.

                                       

Uut peenart rajades, mis sai nimeks koopapeenar, otsisin sinna midagi erilist: puukest, mis oleks madala kasvuga, teistsugune ja püüaks pilku. Leidsin lehise leinavormi Euroopa lehis "Pendula". Uurides aiapoodidest hinda, sattusin ahastusse: üle 70-eurone taim oli minu jaoks kallis. Tegelikult ma jõuaksin seda isegi osta, aga kooner minus ei lase kõikehalvaval vajadusel reaalset mõistust peedistada. Aga vahel tulevad ootamatud lahendused. Mul oli võimalus meie kohaliku EAMS-ga Lätti laadale sõita ja sealt puuke mu aeda poole odavama hinnaga jõudiski.

                                

                                          


Taaskord Horvaatias olles jäi silma, et pea igas aias kasvab taim, millel on varre otsas palju ilusaid valgeid õisi. Tegelikult märkasin neid juba Leedus ja Poolas, aga autoaknast ei saanud pead välja pista ega autojuhilt peatust nõuda. Minu jaoks oli see midagi uut ja väga põnevat. Kuidas tuvastada nime, ikka Googli erinevate otsingumootorite abil. Selgus, et tegemist on tääkliiliaga ja isegi Eestis on seda võimalik kasvatada. Ohjasin end hotelliaeda röövima minemast ja leidsin meie ühest puukoolist taimed, mis said õhinapõhiselt ka tellitud. Umbes kolm aastat on nad mul kasvanud. Kuid mulle tundub, et mul on vist natukene vale sort, sest see on kiuliste lehtedega ja pole päris see, mida olen osades meie aedades kohanud üsna noorukeste taimedena õitsemas. Aga eks aeg näitab.

                                        

Viimane hullus, kus tahe on muutunud piiramatuks vajaduseks on kaktused, mis kasvavad õues. Jälgisin mitu aastat igasugu kaktuste teemalisi postitusi ja otsisin mõttes oma aias neile kohta, juhuks kui see unistus peaks saama reaalsuseks. Lõpuks õnnestus mul eelmine aasta saada Võhma kandist tuntud aiahullu Riho käest üks kaktuse taim (habras viigikaktus "Opuntia Fragilis") ja teise sain Risti kandi aiahullu Triinu käest nüüd sügisel (maadjas viigikaktus). Rahaline väärtus oli väga väike, aga olulisem on emotsioonid, mida ma aegajalt kuulen. Eriti tore on kuulata kuidas mu kallis kaasa räägib, et meil aias kasvavad kaktused ja veab külalisi kättpidi mu alles siiski pisikesi taimekesi vaatama.

             


Neid taimi, kus tahtmine (mitte soovimine, sest see pole nii kindlameelne siht) on muutunud vajaduseks on kindlasti veel, aga aitab neistki.

Kindlasti on lugejal äratundmishetki, kus ei jää muud üle kui anda järgi vajadusele ja rahuldada oma aiasõltuvust, sest me vajame seda aiadopamiini laksu ;)








10 kommentaari:

  1. Nii on, aiafilosoofiat peab ka tegema :) Tehtagu seda aeda kuis iganes keegi teeb, peamine, et tegija oleks õnnelik. Siis on tema lähedased õnnelikumad ja sõbrad ja üleüldse. Mina püüan siiani oma kogumiskirge taltsutada aga ikka vupsab aeda mingi uus ja põnev seltskond mida kohe peab laiendama. Häda ju selles ka, et mul maad on. Mitte küll enam piiramatud 20 ha, sest iseenda pärast (loe minu pärast) andsime 16 ha naabripoistele rendile. Ja kuigi ma isegi ei tea kui suur aedleja ma saabuval hooajal puhtfüüsiliselt olen, on esimesed tellimised tehtud, seemned ostetud ja Järvselja soovinimekiri koostatud. Nüüd algab selle nimekirja kärpimine :) Tervitused ka Kirbule ja Puugile. Meie kassid on üldiselt leedrisõbrad. Juba mitu põlve.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kogumiskirg kipub üsna kergesti tulema. Mul on käinud neid hooti, õnneks pole ma hulluks kätte läinud. Kuigi elan suht kesklinnas on mul piisava suurusega krunt, kust võiks veel murupinda vähendada. Sel aastal tegin seda mehe meelehärmiks jälle, sest tema on arvamusel, et ma teen endale seal peenardes küürutades liiga, kuigi ma ise leian, et muru niitmine on mu selja ja jala suurem vaenlane. Nimekiri, küll üsna lühike on mul ka olemas ;)

      Kustuta
  2. Oi, see hädapäraste taimede nimekiri on mul veel pagana pikk. õnneks pole mul neid praegu kuskile istutada. Jaapani juudapuulehik on ka minu unistuste nimekirjas. Ja vabalt võiks ta juba ka olemas olla, kui mul oleks vaid vähimatki aimu, et kuhu ma ta istutaks. Aga ei ole aimu! Seega on see unistus hetkel ootel.
    Kaktused meeldivad mulle ka - toa omad! Nende õue omadega mul kuidagi ei haagi. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ütlen sulle, sa pead leidma sellele juudapuule koha ja eriti sinna kus on näiteks lähedal mingi istumise koht, sa ei kahetse, sest sügisene lõhn on kui üks magusa kondiitritoote lõhnalaks ;)

      Kustuta
  3. Mõnus lugemine ja väga tuttav tunne!
    Kui hullustest rääkida,siis on minulgi neid omajagu.Kui ikka mingi taimerühm pea segi keerab,siis enne rahu ei saa kui tellimus tehtud kas taimede või seemnete näol.Viimane on eriti okkaline ja kuidagi rahu ei saa enne kui soovitud sordid käes,(sai lausa aasta lõpus tellitud külmakindlaid kaktuseid)Ootangi märtsi,sest suurem kaktuste külv ootab ees-seekord nii õue kui tuppa!

    VastaKustuta
  4. Kunagi, kui hakkasin aeda rajama, siis oli mu esimeses mega suures peenras palju iiriseid, sest mu ema kogus neid. Mingeid nime ma ei teadnud, aga maniivägatahtsinneid ;) Kui su kaktuste külv õnnestub, siis ma olen su kõige suurem sõber, noo ikka väääga suur sõber.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sõprade üle on alati hea meel,aga kevadel võid ühendust võtta on eelmisest külvist üle ja ka potti sai sügisel lülisid pandud

      Kustuta
    2. Sa tegid mu päeva nii rõõmsaks!!!

      Kustuta
  5. Vaata oma facebooki, kirjutasin Sulle -uus kontakt Tii Pohlavars

    VastaKustuta