teisipäev, 15. märts 2022

OLEN TÄNULIK ET OLEN OLEMAS

 Täna on väga eriline päev. Minu ema saab 92 aastaseks ja plaanib ka sel kevadel siiski tomatiseemned maha külvata, kuigi silmanägemine on üsna kehv ja selg-jalad valutavad elamise kulumisest.

Õnneks ta enam viimased kümmekond aastat  õunapuu otsa oksi lõikama ronida ei taha. See ongi olnud lapsepõlvest saati kuni siiani minu töö.

Ma olen tänulik oma emale, et ma olemas olen, selline vanainimeste laps ja ise arvan, et üsna ilus ja arukas välja tulnud. 😜😜😜

Ema on olnud minu aiandushuvi looja, ärgitaja, teejuht. Tema taimede kasvatus- ja katsetushuvi on saatnud mind väikesest saati.

Kunagi tahtsin saada aednikuks. Ema loovutas mulle oma vana väikese kilekasvuhoone, kuhu ma siis kevadel suure usinusega paar tomatitaime panin ning üritasin maltsast ja tomatitaimest mingit ristsugutist aretada. Sügiseks olid mu kasvuhoones pooleteise meetrised maltsad ja äbarikud tomatitaimed, aga ise olin väga rahul ning korjasin peodeviisi maltsaseemneid talvevaruks.

Tema kõrvalt olen ma nakatunud väiksesse hosta-, liilia-, krookuse jne palavikku, pojengide "haigusest" ma teadlikult hoidusin eemale, need lilled mind kuidagi ei kõnetanud. Alles nüüd poolesajandi vanusena on hakanud see viirus väga vaikselt tasahilju minuni jõudma, eks näis. Aga ema lokkavat pojengipeenart käin imetlemas küll.


Ma olen tänulik, et ma olen olemas ja saan siia maailma ka oma osa anda.💖


3 kommentaari:

  1. Oi kui armas postitus oma armsale emale pühendatud.Jõudu,jaksu,õnne ja ikka tervist emale!

    VastaKustuta
  2. Ma usun, et neid kes peaksid olema sinu emale (milline imetlusväärne vanus) tänulikud on palju, sest oled tõesti hästi välja kukkunud :D Õnne ja tervist teile mõlemale aga eriti muidugi emale.

    VastaKustuta
  3. Palju-palju õnne emale! Muide, ka mina ei hoolinud varem pojengidest, nüüd, poolesajandisena, on asjalood muutumas. ;)

    VastaKustuta